6.juuli, Itaalia
Istun rõdul. Pesus käidud, Silvi läks lodistama. 
Päike küpsetab endiselt kuigi krõbe särts on hakanud vähenema. Tuuleke kergelt lohutab põlenud põski. Pääsukesed sidistavad varblastega võidu ja kuskil popsub traktor 
.
Minuga siin rõdul on 3 prantslast. Üks mees jutustab kõvahäälselt, kuid ühtlase jämeda joruga, teine mees noogutab väsinult. Tütarlaps üritab vahele öelda kuigi on nähtavalt mõtetega mujal. Kotiga oli neile söök toodud ja mul on hea meel, et ma sellest loobusin. 15 eurot ja ma näen, et prantslased songivad oma toidus… aga see selleks.
Asume täna imeilusas majutuskohas. Vana kloostrihoone keset päevalilli
Kaugel paistab mäeke, mille otsas järjekordne kindluslinn. Homme lähme sealt läbi…
Homsest parem täna hommikusse.
Jah. Teadlikult vedelesime kauem. Jah, teadlikult teeme lühema päeva. Pealegi oli vaja veel apteeki külastada ja need avatakse alles kell üheksa. Kohale jõudes ootas meid ees piiiiik järjekord õues ukse taga, inimesed hoides korralikult distantsi. Maskidest me ei räägi sest neist oleme pajatanud rohkem kui küll. Apteeki pääseb tõesti üksinda ja enne keegi teine ei sisene, kui oled kaubaga väljas. Saimegi Silvile vajaliku rohu ja tervisetaastus saab suurema hooga alata.
Muidugi kolasime pisut vanalinnas ringi. Ikkagi tuntud Colle di Val d’ Elsa kristallklaasi linn, kus 15% kogu maailma toodangust tuleb. Klaase ei näinud aga hea kohvi
ja mustika crossaint
oli jälle hää
Jätsime vahele matkaraja ja võtsime eesmärgiks “võimalikult kiiresti ja lühimat teed” majutuskohta jõuda. Ikka selleks, et anda rahu jalale ja taastuda pisut. Meil ees veel palju pikki päevi…
Ja nii tore kui saab vahepeal (esimest korda) end hellitada poeskäiguga, mis ootamatult meile teele jäi.
Ja siinkohal pange eestimaalased tähele! Poodi sisse saad vaid siis kui turva lubab. Ja istudki õues, ja ootadki oma korda. Mis siis, et õues küpsed särinal nagu praemuna
. Ja kui hea jahe oli poes…. mmm ma tahtsin pikalt jahekapi ees olla aga teised tahtsid ka. Ikka süüa osta. Pidime leppima sellega, mis antud. Unistatud külm vesi sai ise tehtud. Viskasime pudelid ja mahlad jäätiste vahele külma seni kui mujal ringi tuulasime aga kahjuks tulime sellele ideele liiga hilja. Täitsa külmast jäi puudu….
Silvil isutas singi järgi ja minul greibimahlast ila tilkumas. Ühtteist vajalikku veel, näiteks geeltallad. Silvil veidi parem astuda…
Ja kassas…. ees juba tädike maksnud ja sahmib seal kauba ning kilekotiga. Panen rõõmsalt asjad letile kui sain kassapidajalt märkuse, et ei tule veel 
Ja nii ongi. Poes inimesed ei ole üksteise seljas ja kassapidaja teenindab alles siis kui ostu sooritanud isik on oma kauba pakkinud ja lahkunud. Vot sulle. Vabandasin ja sain väga meeldiva teeninduse.
Ei tasu arvata, et ostetud kraamiga kaugele jõudsime. Esimene puu ja voilaa. 1 liiter mahla läks nagu vesi kerisele. Enesetunne paranes märgatavalt. Kohe niivõrd, et tahtsime kohalikku vaatamisväärsust näha
Imeline kosk oma imeliste basseinidega. Plaan paigas ja sammud seatud. Kose häält kuuled aga lähedale ei saa. No meie jonni ei jäta ning läbi kellegi kapsamaa, läbi võsa ja mingust järsakust alla ronime. Jõudsime, nägime aga teiselt poolt. Kahju kohe.
Rikkus tahtmise minna vette sulistama….eks paneme video üles ja näete ise. Käisime ära ka õigel pool kaldal ja ütleme, et muidugi oli ilus. Tore oli aga ise vette ei tahtnud minna ja Silvi ju ei saagi.
Seega vaatasime kohapealset etendust kuidas firmariietega tegelev firma oli tassinud kohale võttemeeskonna koos noorte näitsikutega. Küll võeti poose ja kaameramehed tormasid. Kostüümiladu oli käsitsi ülevalt alla lohistatud ning selleks, et mis firmaga tegu, loomulikult googeldasin. Emanuela Biffoli Firenze kataloog ees ja video käima. No mis võib juhtuda? Ega midagi muud kui telefon võib hulluks minna. Firma tunnusmuusika kukkus röökima
, telefon ühelegi nupule ei reageeri… lahkusime kähku.
Ja teate. Täna meile päike enam niiväga ei meeldinud
Õhk oli veelgi kuumem kui esimesel rajapäeval. Nii saigi meie tee ühe puu alt teise, ikka varju loivatud.
Tunnistame, et sellise kuumusega matkakott selgas, ringi rännata on väga raske. Ja kui kogu rajale antakse 1 veevõtukoht siis pole ime, et ülilühike rada võttis aega mega-mega kaua. Kohale aga roomasime… siia imeilusasse vanaaegsesse majja, päevalillede vahele. Kohalik restoran ei tööta aga valmistoitu 15 euro eest võib paberkotis tuua. 
Palun vabandust Silvi aga isegi prantslased seda ei nautinud. Sööme parem homme miskit hääd ja nosime täna “keedetud”viinereid.
Silvi hakkab juba pruunikat jume peale võtma. Minule on aga see tõeline päikese raiskamine.
Ja nüüdseks on päike juba maja taha kadunud. Linnud siristavad, rõdu seinad ja põrand õhkab kuumusest ning prantslased ammuilma lahkunud. Silvigi haige jalaga rõdule saabunud, et saaksime mõnuga nautida oma õhtusööki.
Käidud 19,65 km
Kulutused ühe inimese kohta: kohvi +croissant 2.50, öömaja 25.50, poekülastus minul 12.94, Silvil 15.35, Silvi apteek 20.85 (eilne apteek 13.99),
Kirjutas Katrin
Fotod:Silvi ja Katrin
