Kui seikluseisu peale tuleb, siis tuleb leida koht, kuhu naljalt keegi ei satu. Nii sündis plaan minna Piirissaarele – sest miks mitte, vabaõhuseiklus on just see, mida vaja.
Start Tallinnast, peatus Tartus ja kohe ka esimene “elamus”: politseinik, kellele meie möödasõit ilmselgelt hinge ei mahtunud. Ei mingit reeglite rikkumist, lihtsalt valel hetkel vales kohas. Mõtlesime, et järgmine kord tuleme mungarüüs ja lauldes – ehk siis jääme märkamata 🙂 vähemalt usutegelastega keegi sehkendada ei soovi.
Praamile jõudsime ideaalsel hetkel, ostsime edasi-tagasi piletid ja tundsime end juba tõeliste avastajatena. Saar matkatud, saarevahiga lobisetud, aeg mõnusalt veedetud. Vähemalt nii me arvasime… kuni selgus, et keegi meist ei olnud viitsinud vaadata õiget praamiaega. Meelde oli jäänud mandripoolne aeg, aga saar elab oma elu. Nii et praam oli läinud. Ammu.
Plaan B: öö roostikus? Ragnar ajas käigu sisse ja pöördus saarevahi poole. Vestlus oli umbes nagu stseen komöödiast – “Laupäeva õhtu, paadimees? Te teete nalja! Kõigil on saun, kalad, ja kolmas õlu pooleli.” Aga – üllatus! – üks vapiloom siiski leidus. Hüppasime kalapaati ja kihutasime mööda Peipsi laineid nagu salapiiritusevedajad. Täielik action.
Õhtuks olime kämpingus, kus ootasid meid kolm pisikest maja, vaikne põld ja kakupuu – jah, seal pidi elama üks kakk, keda me muidugi ei kohanud. Jalutasime, ronisime vaatetorni, nautisime vabadust.
Järgmisel päeval tegime väikese tiiru ümbruskonnas ja õhtuks olime jälle Tallinnas. Piirissaare retk: veidi kaootiline, üsna humoorikas, aga täiesti meeldejääv. Just nagu üks õige reis olema peab.
