19.mai Culmont – Dijon Ville, pühapäev.
Raske on pakkida kott ning lihtsalt minna. Mitte rajale vaid mugavasse rongi ja kihutada kiiresti kilomeetreid. Raske on tulla tagasi, turistiks, ausalt. Jalad on rahutud, hing tahab minna. Hea, et lohutuseks tãnane vanalinnatuur vãhemalt oli. Saime nii oma hãdised 12 kilomeetrit kätte.
Dijon on igati ãge koht ning on Burgundia regiooni pealinn, samuti ka sinepi pealinn.
Olulisemaks ehitiseks peetakse Notre Dame kirikut, mis on palistatud paganlike kujudega. Ja nad on sünged. Kahju, et sellest âgedusest saab aru kohapeal ning kuidagi fotodele ei jää. Nurga taga kiriku müüris on öökulli kuju, mida tuleb silitada vôi katsuda. Pidavat õnne tooma. Kui meie siis omakorda patsutama asusime hüüti: vasaku käega, ikka vasakuga. No ei tea, kas õnn on nii pikem või jäädavam aga meie pai sai öökull mõlema käega.
Dijoni vanalinn ise kuulub Unesco maailmapärandisse. Suur ja võimas on ka Palais des Ducs ehk hertsogi palee, mis täna raekojana kasutusel. Me polnud kadedad ka ning uhke hoone ees lubasime endile tänavatoitu, milleks siis “pannkook” baklazaani, singi, fetajuustu (kitse oma, mis hiljem selgus) tomati, salati, sibula ja oliividega oli. Ei soola ega pipart. Üle pika aja miskit “rohelist”. Ega ta mingi maitseelamus nüüd polnud.
Käisime vaatamas ka botaanikaaeda ja loodusloomuuseumi. Koht kus paljud olid tulnud pûhapäeva veetma. Meie siis olude sunnil sest nii naljakalt kui see ka ei kõla, meie hotell avab nädalavahetusel uksed alles kell 17.00. Hea, et nad eelnevalt ikka teatasid sellest. Iseenesest on majutus igati korralik ja puhas. Oleme valikuga rahul. Ka vanalinn on lãhedal kui peaksime homme hommikul päikesetõusu tahtma vaatama minna. Jalad ja hing tahavad ju matkamist.
Kulutused: rongipilet 14.40 inimene, hommikukohv 3.00 kahele, lõunasöök 13.00 kahele, õhtu- ja hommikusöök 7.20 kahele, hotell 47.34 eurot kahele.
Kãisime täna 12 kilomeetrit
