Reede,17.mai. Champlitte
Kõnnid, kõnnid, kõnnid. Ei midagi ilusat, põnevat, meeliköitvat! Tuimalt sammud põldude vahel. Igal pool vaid vili, heinamaa, lehmad, hobused. Ja jälle heinamaa, vili, hobused, lehmad. Tee on kuidagi väga pikk, pikk, pikk… Ei taha need kilomeetrid kahaneda. Keegi on seljakotti raskust juurde pannud ja see kisub pigem tagasi ja maapinnale lähemale, kui et lükkaks kiirust juurde ja suunaga sihtpunkti poole.
Naljatuju on ka kuhugi kadunud.
Mingil hetkel mööduvad meist jalgratturid, kes tevituseks käega viipavad ja “buen camino!” hõiskavad.
See elavdab pisut meeleolu, kuid mitte eriti kauaks.
Tee sihtpunktini jätkub pikkamööda ja vaikides.
Voilaa! Lõpuks seisame öömaja ukse lävel ja ootame peremeest ust avama.
Ja mis meid ees ootab! Niiske, külm, haisev palveränduritele mõeldud majutus. Meie näod vajuvad pikaks ja takseerime meie tänast väljapuhkamise kohta. Mida teha? Kas jääda? Ära minna? Otsustame jääda.
Dušš asub üle tee vastasmajas ja internetiühenduseks tuleb minna õue.
Õnneks on wc samas hoones kus magame ja häda korral linna peale jooksma ei pea.
Majutust pakkuv peremees tegeleb veini tootmisega ja eelpool nimetatud tingimustel peavad veini tegemise ajal hooaja töölised elama. Päris karm!
Majas, kus selle öö veedame, asub ka veinikelder, mida meile omanik tutvustas ning ühte viiest oma veinidest degusteerimiseks pakkus.
Õhtu – ja hommikusöök kokku 9,20.
Majutus kahele 23,00.
Käidud 28 km.
