Pikamaa matkad

VF matkarada 16.05.2019 Prantsusmaa

16.mai, neljapäev, Gesier et Fontenelay – Beaujeu Saint Vallier et Pierrejux

Kui ma ütlen, et meie päevad on igavad ja ühetoonilised, siis kas usud mind? Mis saab küll olla igas päevas midagi teisiti kui lihtsalt jala kilomeetreid vantsid? Kuhugi mööda asfaldi, teadmata, mis jãrgmisena ees ja millises koikus ööbid. Kas on see põnev ja seiklusrikas päev?

Nojah, eks see iga ühe otsustada on. Segasteks peeti meid hommikul, selles segasumma talumajutuses, kus meile ootamatult selgus, et veel kaks kûlastajat hommikukohvi nautimas on. Kui nad kuulsid, et me Via Francigena rada kõnnime, tuli neil kerge imestus näole. Kui aga perenaise poolt lisati, et nad on/tulevad estoniest – siis muutus külastajast proua suureks küsimãrgiks. Sellepeale tiris taluperenaine proua kaardi ette, et näidata eesti asukoht – tundus asi külastajale juba midagi nii mõistusevastast , et ega ta meid normaalseks ei pidanud. Pead vangutades, ohkides ja taevaseid vãgilasi nimepidi kutsudes ta meile lõpuks head teed ja imelist rännakut soovis.

Just just, head teed on liigagi head- siin prantsusmaal. Need teed, millel praegu liigume on tegelikult ametlikult rajalt kõrval. Ikka kohe kõvasti eemal. Eile astusime VF jalgratta teel, täna ja homme oleme niisama matkakotisellid. Kuid vahet pole, ikka kuskil keegi kõnetab või auto kinni peab, et küsida kas kõnnite Via Francigenal. Ja on neid kes lehvitavad ja pöidlaid püsti tunnustavalt näitavad. Tervitamine on nii loomulik osa, et sellest ei tasu rääkidagi.

Oma rännakuga olemegi täielikult maale kõndinud. Heina kaarutamine, niitmine, heinapallide kiletamine ja nende kokkukogumine, sekka sõnnikulaotus ja põllukünd on märksõna meie tänasele imeilusale suvepäevale (olgu…kevadpäevale mis nii suvine)

Ainus, millele pihta ei saa on see meeletu hãvitajate lend peakohal. Tundub kohati, et hãvitaja rooli on lastud veits hullunud tüüp kes meeltesegaduses taevalaotuses lihtsalt sihitult edasi-tagasi kihutab. Kord kõrgelt, kord madalalt. See müra on lihtsalt nii ãra tüüdanud – tahaks linnulaulu ja ritsikate sirinat kuulda….

Ja ei saa meie ka pihta siinsetele imelikele “tornidele-pukkidele”. Miks nad on, miks nad kohati puude kûlge on seotud, miks nad nii imelikes kohtades võpsikutes, võsas, metsas asetsevad?

On justkui metsameeste vaatlustorn aga kõigest ehk 1,5 meetrit kõrged. Oleks kui istekoht aga istuda oleks selle otsas veits imelik.

Oleks nagu piimapukk aga piimaãmbrit nendel kahtlastel astmetel üles vedida keset võpsikut- on ka imelik. Ja vot selliseid imevigureid leidub siin küllaga.

Ja veel, mis silma on jäänud on valged autod. See vãrv on prantslaste lemmik. Mõni teine vârv kindlasti ka aga auto peab olema valge.

Kui nüüd pisut liiklusest räãkida siis muidugi on nad üliviisakad asulates. Peavad auto kinni alati kui isegi millimeeter autoteele lãhened. Kuid maanteel hoia piip ja prillid. Seal antakse metallsuksule piitsa ja sina hoia end targu maantee kraavis.

Muide Silvi pidigi ûhe mao lömastama kui jãrjekordsele vormel-traktorile ruumi kiiruga andsime. Madu sai südamerabanduse vist kogu seigast -igatahes oksaga togides ta ennast ei liigutanud. Ei kraavi ega kraavist välja. Ju see ussike oli oma otsa juba tunduvalt varem leidnud. Ja ûhtegi kurge me pole ka näinud. Kullilisi see-eest rohkem kui küll.

Ja kui ma nüüd ütlen, et tegelikult on meie päevad igavad, siis sa ju usud? Sest ega me muud ei tee kui lihtsalt kõnnime. Jalad paistes, näost punased ja seljakott seljas pagana raske. Vahepeal, nii jutu jãtkuks on mãrkamatult ületatud maagiline 1000 kilomeetrit.

Tãna käidud 28 km, kulutused:öömaja kahele koos hommikusöögiga 59eurot, söök kahele 10.20

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga