13.mai, esmaspäev. Mouthier Haute Pierre -Foucherans.
Tänane rada nii põnev ja megaäge polnud, kui eilne. Esialgu kõmpisime alt orust kõlava kukelaulu, siis metsalindude koorilaulu saatel, kuni kohtusime oma teel vahvate eeslite ja paksude lammastega. Eeslite trompetilaadne jutt tekitas tükiks ajaks elevust ja muutis teekonna päris lõbusaks.
Hommikukohvi nautisime esimeses tee peale jäänud baaris hinnaga 1,40 eurot tassike. Baaris köitis tähelepanu üks armas vanaproua musta kostüümi, kübara, punaste pärlite, kõrvarõngaste ja kõrgekontsaliste kingadega. Selline stiilne memm,et annab silmad ette nii mõnelegi naissoost esindajale.
Järgmine linnake, kuhu jõudsime, meenutas pisut Veneetsiat. Linnast läbi voolava jõe kallasteks olid elumajad. Mõnel majal rõdu jõe kohal rippumas või suurema lainetuse korral vett aknasse pritsimas. Huvitav vaadata, aga ei tea kas ise ikka “jões elada” tahaks…
Sibasime üle silla linnakest lähemalt uudistama ja vaatama, et äkki õnnestub midagi hamba alla saada. Imelikul kombel olid poed kinni ja avatud restoranide menüüd arusaamatud. Hinnad ka sellised, et silmad lähevad tagurpidi pähe. Jalutades linna peateel, avastasime vahva pagariäri. Kui eesti tervise -või veterinaaramet siia poodi satuks pandaks äri kinni. Hügieeninõuetest kinnipidamine on null. Müüja võtab raha ja selle sama musta käega annab sulle saia vastu, mida sa kohe sööma hakkad! Meie pitsatūkid lükati paberkotti ja voilaa! Pista kohe nahka. Ei mingit soojaks tegemist. Pagariäris paistis müük üpris hea olema. Sellel ajal kui oma pitsatükke näsisime moodustus pikk pikasaia järjekord. Tundub,et prantslased ainult saia söövadki,sest neid osteti ikka korraga palju. Mõni tagasihoidlikum leppis kahe batooniga (pika saiaga). Tänases öömaja pakkuvas linnas on muideks ka saiaautomaat. Kaks saia maksavad 2,20 eurot ja kolm saia 2,80. Tahtsime ka saia saada,aga automaat meie kaarti ei tunnistanud. Ja münte meil kaasas nii palju polnud. Nii et automaadist saia saamine ebaõnnestus.
Tänaseks rajaks oli pea pool teed vana maantee osa. Isegi tunnelist sai läbi käidud. Täitsa äge oli! Algul vaatasime, et 180 meetrit pime tunnel tuleb teatava kõhedusega läbida, kuid sisenedes lõid järjest seinal asetsevad lambid põlema.
Tänase majutuse juures on eriti vahva see,et me magame täna muuseumis. Selle maja tagaruumides ja teisel korrusel asuvad palveränduritele mõeldud toad ja narid.
Pitsa,kohv ja greibijook maksis kokku 9,80.
Majutus kokku kahele 32 eurot.
Kilomeetreid kokku 32.
Kuna interneti ühendus on kehv,siis videoid ja rohkem pilte saame üles laadida teisel päeval.
