11. mai, laupäev, Sainte – Croixist Pontarlieri. Vastu hommikut on akna taga kuulda vihmaplaginat… Keeran külge ja püüan edasi magada. Mõlgutan omi mõtteid ja uni ei taha kuidagi tulla. Ühel hetkel löövad kirikukellad kuus korda. Peab end üles ajama, sest uus rada ootab. Hommikused toimetused tehtud ning õues paistab vihm olevat järgi jäänud, lahkume tänaöisest kirikumajutusest.
K-kioskist,rongijaamast, ostame kohvi (2,50 € tops), sest õues olev sooja joogi automaat otsustas kohvi mitte anda ning sõi esialgu Katrini poolt poetatud 5 franki lihtsalt ära. Aga me ei jätnud jonni. Nuppude vajutamise ja aparaadile tolaka andmine mõjus hästi. Saime oma raha igatahes tagasi.
Sättisime end rongiootepaviljonis kohvi jooma ja eile õhtul ostetud jogurtit ning apelsinimahla nautima,et edasikulgemiseks pisut energiat saada.
Šveitsi rada kulges esiti ikka mäe külgepidi ülespoole ja siis tasapisi allapoole loomakasvatus – ja põllumajanduslikus piirkonnas. Mingil hetkel varjutas meie kulgemist tumesiniseks värvunud taevas ja järjest hoogu koguv tuul.Selge pilt! Kohe saame kaela meeletu vihma! Otsisime silmadega varjualust ja nähes kellegi talumehe laoruumi lippasime selle katuseräästa alla vihmavarju. Üks jube sahmakas vihma tuligi alla. Üsna raju oli teine! Tasapisi hakkas vihm järgi andma kuni tuli järgmine vihmavalang. Kui see järgi andis otsustasime edasi liikuda, sest kaua sa ikka kellegi katuse all istud.
Meie õnneks Šveitsi – Prantsusmaa piirini, selle ületamisel ja pisut edasi pääsesime suuremast sajust.
Peale Šveitsit jättis Prantsusmaa pisut räpaka mulje. Silmad olid harjunud puhtuse, korras aedade, suurtes kogustes lillede ja klanitud majadega, mida piiriületusel enam sellisel moel näha polnud. Küll aga hakkasid silma lehmakarjad ja lambaaedikud. Isegi kahte hobust ja mitut kassi sai näha.
Enne Pontarlieri tervitas meid kõrgelt mäelt Jouxi loss. Tema vastas, teisel mäel, Jouxi lossi kaitselinnus Fort Malher, mis tänaseks laguneb. Loss ise on aga avatud muuseumina.
Ülesse mäkke rühkides, et ikka Pontarlieri jõuda, lammaste karjamaal, piknikuplatsil ja tervisespordirajal ehk “kõik ühes” tabas meid taaskord meeletu tuul, vihm ja seekord ka rahe. Ronisime kahe suure kuuse vahele varju ümbritsetuna lambapabulatest, kuuseokastest ja käbidest. Kui rahepilv ära vajus jätkasime vapralt mägiteed.
Pontarlieri jõudes üllatas linn meid oma poerikkusega. Lisaks oli omapärane see,et mööda pikka peatänavat on paigaldatud kõlarid ja sealt kostus muusika. Lisaks hõljus kohati õhus mõnus parfüüm.
Toidupood üllatas meeletu kaubavalikuga. Juusturiiuleid ja lihavalikut nähes hakkas endast kuidagi hale. Selline rikkalik valik ja kilohinnad lõid lihtsalt pahviks (odavuse suhtes). Tegime sealt kiiresti minekut, sest kõike oleks tahtnud omale kokku osta.
Poetretilt ostsime hotelli kaasa saia, juustu, lihavaliku, banaanid, õunapirukad, apelsinimahla. Kokku suts alla 12 euro.
Hotellitoa hinnaks kahele täna on 35 eurot.
Tänane rada oli väga põnev. Sai kõnnitud maanteel, põlluteel, külavaheteel, mägiteel, metsarajal. Jalad said tunda nii asfalti, kiviklibu, muda, vett, savi, muru kui mättaid.
Raja märgistus oli esialgu kaootiliselt paigaldatud ja pidi nuputama,et millise märgi järgi tuleb liikuda. Raja lõpupoole oli märgistus tihedam. Tänu rajaäpile, meil eksimisvõimalust polnud. Kes soovib aga liikuda nutivabalt, siis kahjuks osutub see üpris keeruliseks.
Täna käidud 28 km.
Tervitame!
Silvi ja Katrin
