Reede, 10.mai
Šveitslased on äpirahvas. Vajad kasvuhoone, muru või lillepeenra niisutamist ning ise parasjagu eemal, ava aga telefonis ãpp ning aed saab kastetud. Tahad grillida ja kuidagi ei saa töölt ära, ava aga äpp ja grill toimetab ise. Ja kui kurdad, et sinu pisipõnn kodutöid ei tee, anna talle äpp pihku ning ta saab mãngida tolmuimejajuhti ja toad ongi tolmuvabad. Räãkimata massaažipulgast ja muudest imevidinatest, mida kõike äpiga juhtida saab.
Kahju ainult, et siiani pole äpi teel ilma võimalik juhtida sest hommikul silmaluuke avades vaatab vastu tõeliselt kehv ilm. Aga ei see murra meid! Rõõmsalt sööma. Toit on lihtne ja maitsev. Just sai on selline hästi krõbeda koorikuga ja pehme… mmmm. Meel on hea ja nii me rõõmsalt omanikule öömaja eest raha üle ka anname. Ja kus vana…lootis meid pisut tõmmata. Kokku lausa 10 frangiga. Et olime ainsad naised ja seetõttu saime laiutada kogu ruumis siis küsime aga privaattoa hinna. No ega ikka nii pãris asi ka käi… omanikuhärra palju vastu ei kobisenud ka. Raha käes ja nii me jalg-jalaette mâgede suunas sammusime. Lãbi vihma ja üle pori. Vahepeal jäi isegi vihm jãrgi ning päikegi piilus.
No on need külakesed siin nunnud. Vaatad ja imestad, ohkad ja õhkad. Kuni jõuad metsa. Esialgu imestame, et kõik metsateed on kaetud betoonkattega ja kui siis saime. Ikka mülkaid ja soppa. Kaetud korraliku lehevaibaga. Astudes vetrud kui batuudil ning kõik see pudru on megalibe. Ja ära unusta – me oleme mägisel alal, mis tãhendab ju seda, et tasast pinda pole.
Ja kui siis ûhel pisikesel künkal, üks jalgadest, arvas heaks oma suunda minna ning parimate joogapoosidega allapoole Silvi jalgadesse põrutasin imestasime ise ka, et mingil imekombel suutsin sopaga katta vaid oma kãed ja jope sisekülje. Rahustuseks kodustele – ei midagi ohtliku! Ei mingeid kaljusid ja pragusid. Lihtsalt pisike meetrine langus keset kuusemetsa. Hullemaks alles läks. Siis kui tõusta tuli 1086 meetri peale (alustasime 435m) siinsamas Jura mäestikul.
Libedus veidi häiris aga hullem oli palavus, mida tekitas see vihmakeep aga ãra seda võtta ei saanud. Mis omakorda ajas jooma aga vett polnud kuskilt ka võtta.
Vastutasuks aga nãgime imelisi vaateid ja põnevat ajalugu, mida rajal kenasti eksponeeriti: 17 sajandi naelkingad/sandaalid; ajalooline hobuvankri maantee – muide siinsamas kõrgel mãgedes. Korra vaid ilmus ei tea kuskohast suur vanem hãrra tumedates riietes, kaasas piimjasvalge pilv ning samamoodi ta kadus koos jäise õhuga. Rohkem hingelisi muide antud rajalõigul ei kohanudki. Kokkuvõttes vãsitav aga ãge rada!
Saint-Croix linn ise on imearmas (nii nagu kõik pisikülad Śveitsis kui hoopis teistsugused kui Itaalias) ja tundub, et on peamiselt taliturismile keskendunud. Muide lumiseid nõlvu on praegugi nãha. Või õitseb linnake Prantsusmaa piiri lãheduse tõttu ja seepärast uhke siin kõik on?
Samamoodi uhkustav on meie tänane eluase. Rapuntsli torniga kiriku kõrvalmajas on oma uksed meile avanud noor pere. Oleme šveitslastel kûlas ja pakume lastele huvi. Meie keel tunduvat lihtsalt naljakas. Ja kuna homme on laupäev ja pere magab kaua, lähme hommikuks endile süüa ostma ning nagu ikka – ekskursioon linnas on õhtune kohustuslik programm.
Coop kaubanduskeskusest haarame väiksed jogurtid, 2 crossainti ja pakk juustu. Muide juustu ja saiad pistsime pintslisse pingil istudes ja päikest püüdes. Mis teha, ãrgu olgu nii isuãratavad. Linnatuuri lõpus tahtis Silvi veel sooja kohvi ning kohalikud baarid sulgesid uksi – tuli kasutada rongijaama kohviautomaati, mis muide on üks parima maitsega (lavazza) ja odavaim ka siinkandis.
Õnnelikena pargipingil kohvi lürpides suutsin maha pillata telefoni, mille haaramiseks energiliselt kummardasin ja kui siis käis pauk ning minu taskust roosa jogurtijuga ûle platsi lendas, oli päev tehtud! Hommikusöök tilkus pargipingilt alla ja mina olin kaetud jogurtikihiga.
Uus trett poodi ning nüüd juba tundus, et tark on minna koju jopet pesema.
Käidud täna: 23km ûlesmãge
Kulutused: 1 poe kûlastus: 10.00fr kokku, kohvi kokku 5.00fr ja 2 poe külastus 1.75fr.
Majutus: 30.00 fr inimene
Katrin ja Silvi
