11 juuli Pont Saint Martin Ivrea (Pavone)
Ööbides “väärikas”200 aasta vanuses majas võib öösel juhtuda nii mõndagi. Näiteks külastab sind kummitus. Oli täitsa pime kui Silvi ärkas krabina peale. Keegi üritab võtit meie lukuauku torgata aga kohe kuidagi ei õnnestu. Kraabib ja kraabib… kuni kummitus vãsib. Arvatavasti naabertoa rahvas tuli hilja linnapealt ning ajas pisut kõrvutiseisvad uksed sassi aga kas ikka nii oli? Äkki ikkagi kummitus püüdis meie seltsi trügida? Oli kuidas oli aga varahommikune kuke meeleheitlik kiremine meilt uneliiva silmast viib ja uus päev võib alata. Paraku viimane matkapäev sest homme tuleme rajalt maha ning seikleme pisut veel Euroopas.
Traditsiooniliselt kiirelt asjad kokku, hommikuks miskit hamba alla ja minekule. Päike piilub üle mãetippude teisepoole orgu, nii on meil tunduvalt mõnusam krapsakalt astuda. Ja nagu ikka viib VF rada linnast välja ja nii satume viinamarja nõlvadele. Just siin piirkonnas on iseloomulik viinamarjade toestuseks postide olemasolu. Raamistik toetub neile ja nii moodustub sellest ûle nõlva tohutu terass Ja loomulikult antakse meie jalgadele võimalust aina ülesmãge turnida. Hea on ju vaadata kõige kõrgemalt astmelt kogu seda “nalja”. Kusjuures juba hakkab meie silm viinamarjadel vahet tegema: lehed, marja suurused, madalamad sordid ja lihavamad isendid -valik on tõesti kirju. Sekka kiivisid, mida siin kasvab lausa metsikult. Kahju, et valmis pole.
Just nii uudistades kaotame raja tãhistuse ning üks hãrra vehkides käega hüüab Via Francigena, via francigena ning suunab näpu suunda, milles me veidi kahtlesime. Pole ju mõtet öelda, et onu antud suunal liikuma hakkasime ja oh rõõmu: tee otse ülesmãge, mis on ju nii tavaline juba! Loomulikult tegime sellise ringi, et oi oi oi.
Ûldse saime kãia tãna pãris huvitavat rada. Kuigi tee kulgeb suhteliselt eemal majadest ja tagahoovides siis vaatamata kõigele – oli põnev ja vaheldusrikas. Sûnged metsad koos kummaliste luuderohtu kasvanud majadega, lossisuuruste hoonetega ehk rikkus ei anna hãbeneda. Polnud mingi ime kui kogu õu ja hooned kullast tilulilu täis. Kaasaarvatud tuulelipust kukk. Siinsamas aga mahajãetud elamud. .. kusjuures on Aosta oru piirkonnas ûldse vãga palju mahajãetud kodusid. Paljudel silt “müüa” kuid ka neid kus elutegevust ammu pole olnud. Isegi akende eest luugid hingedelt maha kukkunud. Õues aga kasvavad kõrge heina sees sellised hortensiad ja roosipuud, et ahhetama võtab.
Seekord igas külas polegi oma kohvikut kuhu kûlamehed kogunevad. Või suunatakse seekord palverändurid lihtsalt neist mööda. Pea poolele maale oma tänase rännakuga jõudes märkame lõpuks ûhte kohvikut kuhu rõõmsalt suundume. Mmm, kohvi ja marmelaadiga crossaint. Sõltuvus juba tekkinud sellisest vahepalast. Õues on jälle leitsak ja kaugelt ãhvardavad vihmapilved. Ehk siiski meieni nad ei küündi. Pisike kohvipaus anna uut sãrtsu ja nii me edasi tatsume.
Kuni jõuame kûlla, mille sarnast Itaalias veel ei ole näinud. Algab ta suurte mahajäetud majadega. Majad ise kui uhked lossid-mõisad aga tuul ulub akendest sisse-vãlja ning läbi seinte on võimalik nãha naabertuppa. Kohe teine samaaugune “kaunitar”nende vahel kepsleb ringi vana näljane poolterve pisike koer kes oma asju ajab ning meile ehk ühe pooliku pilgu raatsis visata.
Jãrgmisena tervitab meid suuuuuuur parkimisplats ning selle kõrval uhke vuntsitud mehhiko kõrts. Tãitsa tegutsev koht, ainult kellaajad öised. Otse kõrtsu väliseinast sai alguse pisikesed kummalised ûksteise külge kleepitud hoonete read kuid iga kodu oli omaette õuealal. Selle ees aga tõesti vãgevad vãravad. Ei ûhtegi hinge. Tuul puhub liiva ning ei imestaks kui kuskilt kõrbepõõsas mööda tuhiseks. Midagi krigiseb kuskil ja endiselt inimtûhjus.
Tänava otsas on keegi teinud kassidele koertele maja ning kuhjaga sööki kaussi kallanud aga ka neljajalgseid pole nãha. Ehk olemegi vahepeal kõndinud Mehhikosse?
Edasi viis meid tee “linna” kus avanes võimalus jälgida toast korraks väljavisatud kassi ning ûhte ûldse mitte linnapilti sobivat prouat. Kuid vaatlemine sihtkohta lãhemale ei too, nii jälle sai raske seljakott selga tõmmatud. Jõudes úhe jãrve ããrde kuhu VF mãrgistused tõid, avastame üllatusega, et äpitäpp on rajalt ikka konkreetselt kilomeetreid eemal. Mida uskuda? Äpikaarti või mãrke rajal? Kusjuures mõlemad panevad aegajalt võssa, padrikusse, metsa. Tulles juba niikaugele laseme mööda nõlvu ikka üles mãrkide jãrgi ja nii satume veelkord põnevatesse paikadesse. Rada kujuneb oluliselt pikemaks kui ametlikud andmed on andnud. Jalatallad rullis aga seisma jääda ei saa sest jãrvepiirkonnas on ootamas säãserûgement kes meie higist keha eriti armastavad. Ja nii me kiiremaid liigutusi tegime kuigi ütleme ausalt -vãsimust jagub ning koti tahaks seljast põõsasse visata.
Aga me jõudsime Ivreasse ja lausa lõunaks. Näha on, et tegemist on suurema linnaga, tundub põnev aga me teame, et seekord viiakse ostello poolt meid linnast eemale. Kirikuöömaja majutab seekord süstavõistluse osalejaid üle maailma ja meil sinna asja pole. Leiame kusjuures ostello kiiresti, istume nagu õiged inimesed kunagi kõikide noorte süstahuviliste vahel, kuulame venekeelt kõnelevate sportlaste juttu, imetleme ãgedat jõge ning ootame… pãtsame peotãis ploome aiast, mida muide teisedki kõik teevad kuni tuli itaalia näitsik kes mõned laused inglise keelt oskab. Hetkeks näen paberitelt, et siin on 2016 aasta kaks eestlast viibinud kui juba ruttame auto suunas. Näitsikul on noormees juhiks palutud. Tore noorpaar….
Enne kui autosse istuma lubatakse, katab noormees tagumise istme paksu tekiga. Kas me tõesti näeme nii halvad, mustad ja haisvad välja, et mäãrime nende auto ãra? Enne kui jõudsin eriti küsiva näo ette maalida; vabandas näitsik, et neil kaks suurt koera, kes on kõik kohad karvu täis ajanud… ja üldse vabandas ta ette-taha. Sõidame lvreast eemale… kohe mõned head kilomeetrid kui ûhes imelikus linnas/kûlas keset platsi seisma jäime. Tüdruk ohib ja puhib, pobiseb itaalia keeles ning noormees lahkub autost. Mis toimub? Tüdruk naeratades ütleb, et kinni ja Ivreasse bussiga. Ja et poiss läks restorani. Olime kui küsimãrgid ning enne kui jõudsime reageerida tuli noormees tagasi ning kitsastel tänavatel edasi veidi kihutasime. Seis-minge välja, oleme kohal ning me ostame bussipiletid teile. Vaja 3 euri. Anname raha ja auto tagumisi tulesid hetkeks veel näeme. Õnneks, et tüdruk meie juurde ohkima jäi. Itaaliakeelse pobina saatel me siseneme ûhte kõrvalolevasse majja. Kõik vajalikud ukse rituaalid näidatakse ette. Teise korruse mutike tuleb uurima ning lôpuks peale poolt tundi õigete tubade otsimist visatakse mulle ette 2leheküljeline ankeet mida “rõõmsalt” täitma asun. Kingituseks vãike märk, raha 15 euri inimene vahetab omanikku, lôpuks saabub ka bussipilet ning omapead me jäime.
Tiir linnas – kaks jubedat baari/kohvikut, ei ûhtegi poodi (mida arvatavasti meie võõrustaja tahtis enne autos öelda ning kus noormees restorani uurima läkski, et kas kaks õnnetut pellegrinot ikka süüa saavad). Linnas on ilus kirik, mis hãdist häält teeb ning kindlus kuhu ligi ei pääse. Lubame endile jäätist, uurime kui palju koeri ning kasse siin linnakeses on (jube palju kusjuures) ning imestame, et inimesi pole. Viibi kui kummitustelinnas. Koju tulles aga võti ei keera ning olime juba valmis kangi all aega veetma kui mingi imega Silvi selle avas ja rohkem me toast lahkuda ei julge. Rahvast hakkas tänavatele tulema kella 22.00 – soojal suveôhtul on elu tänavatele voolanud nagu korralikul keskpäevasel turul ja meie istume toas…
Kilomeetrid: 28km
Temperatuur: 20-25 kraadi
Kohvi ja crossaint: 4.40 kahele
Jäätis: 4.00 kahele
Öömaja: 15 inimene
Bussipilet: 1.50 inimene
