6.juuli. Gr. St. Bernard Pass – Etroubles.
Vaikselt algav ja järjest valjenev klaverimuusika äratas kloostritäie rahvast kl 7.30 paiku ja andis märku peatselt algavast hommikueinest.
Enne söögisaali suundumist mõtlesime uurida ilmajaama andmeid,kuid see oli teistest matkalistest müürina läbipäästmatuks muudetud ja meie sinna ligi ei saanudki. Ehk pärast einestamist õnnestub silm peale visata,lootsime.
Sööklasse jõudes tabas meid mõnes mõttes üllatus. Laual olid ootamas tagurpidi kausid koos lusika ja noa, saiaviilude, või, dzemmi,tee,kakao,kohvi ja kuuma piimaga. Päris naljakas oli näha söögisaali astunud hämmingus nägudega meesterahvaid,keda samuti omapärane lauakate üllatas.
Meie päritoluriik oli kulutulena kloostris levinud ja saime olla tõelised staarid. Meid uudistati ikka silmi pilgutamata,kui üks vanem paar kõvahäälselt meid,kui Eestist pärit Pellegrinosid,tervitas. Siin kandis on lageda maa inimesed, ja eriti veel Via Francigena palverännakutee läbijad, väga ootamatu ja üllatav nähtus. Eile õhtul tuttavaks saanud Austriast pärit vanem härrasmees, matkavarustuses,tuli veel korra sööklast läbi, soovis meile kõike head ning kinkis järgmiseks aastaks prantsuse õnnemündi.
Soov oli alustada peale hommikusööki järgmise rajaetapi läbimist,kuid tiheda pilve tõttu (eesti mõistes paks udu) rajale minna polnud võimalik. Kraadiklaas näitas 4,5 kraadi sooja ja 100% niiskust.
Kella 10.00 paiku oli küll väike muudatus,kuid rohelist tuld rajale suundumiseks see ikka ei andnud. Sooja 4,6 kraadi ja niiskust 99%. Enamik ränduritest riski peale minna ei soovinud ja nii kubises kloostri esimene korrus ootusärevatest ränduritest ja seina äärde üles rivistatud seljakottidest.
Kell 11.10 otsustasime meie siiski liikuma hakata. Et mitte riskida libedusega ja alla kukkumisega otsustasime liikuda autotee veeres kuni pilv pea kohale jääb ning mägirada selgelt näha on.
Peale eilset suurt pingutust ja tohutut rõõmu mäe vallutamisest võib öelda,et tänane mäest alla kulgemine nii võrratu enam polnud. Rada ise oli küll ilus,kuid sellist vaimustust enam ei pakkunud. Võib olla oli see seotud mõnes mõttes kurbusega,et suured imelised Alpid selja taha jäävad.
Mägiteel olid mõned keerulisemad – ohtlikumad kohad ka. Näiteks peale Gr. St. Bernard Passi pooleteise kilomeetri pärast puudus ligi 30 meetri ulatuses rada ja seda seoses tulvavetega. Alla oli uhutud puid ja kive, oli mudane ning libe. Siis muutus rada järjest itaalialikumaks.Rohkem tähelepanu oli vaja pöörata teetähistusele (küll oli kollaseid,siis punasevalgeid, palveränduri või numbriga märgid). Meie rada omab tähistust 103 ja on esialgu kollane koos palveränduri pildiga.
Järgmise ette broneeritud majutuskoha leidmisega raskusi polnud. Sissekirjutamine läks ladusalt ning meile teadaolevalt 15 eurole lisati sujuvalt 10 eurot veel otsa.(Selgus,et me saime omaette toa ja seetõttu hind kõrgem).
Kotid tuppa ja läksime linna patseerima. Omapärane linnake see Etroubles. Siin on mitu hotelli ja kämpaala,kuid ilma poeta. Leidsime tennisehalli kohviku ja pidasime väikese puhkepausi seal kohvi latte ja sõõrikuga ning premeerisime end eksootilise ja troopilise maitsetu smuutiga. Hind ühele 7 eurot.
Temperatuur alates 4,8 kuni 19 soojakraadi.
Käidud kilomeetreid kokku 20,5.
Tähelepanek: Raja tähistus vajaks rahvusvaheliselt kokku lepitud märgisüsteemi. Kui Šveitsis oli Via Francigena tähiseks nr 70 ja kollased nooled,siis Itaalias on nii palju erinevaid märke mida jälgida ning seetõttu on algajal ränduril üsna keeruline esialgu märgirägastikus orienteeruda.
