5.juuli Bourg st Piere – Gr. St Bernard
Via Francigena rännaku olulisem hetk on käes. Jalgsi üle alpide ei kõnni just igapäev. Kui ajaloost pisut tuhnida siis on just Bernard pass see kus Napoleon oma vägedega üle tatsus, üks elevant siit üle tiriti, tuhandeid/miljoneid palverändureid Rooma on suundunud, berhandiini tõug saanud alguse ehk ûhesõnaga kokkuvõttes tegemist on väärika punktiga meie rännakul.
Alustame vara, kell 6.35 kuid meie naabrist austraaliast pärit “sõbranna” oli minema kihutanud juba tunduvalt varem. Tänaseks lubas kella kahest korralikku äikesetormi ning mãgedes sellel ajal ei soovita olla kellegile. Hommikuks ûks batoon kõhtu ja minekule…
On paraku nii juhtunud tõesti, et sellel rännakul selle va toiduesisega on lood kesised. Hommikuti alustades on poed-söögikohad üldiselt suletud. Ennelõunat kui rada läbi küla/linna kulgeb siis asub ta lõpppunktist nii kaugel, et lihtsalt ei jõua kogu kandamit seljas kanda. Uskuge mind, isegi pool liitrit vett muutub mägedes tõeliseks pommiks. Ja pärastlõunal/õhtul sihtkohta jõudes on kõik teenindusasutused s.h poed suletud. Kuidas mujal Šveitsis on lood, ei oska kommenteerida aga meiega täna ja praegu nii on lood olnud.
Kuid tagasi algusesse kui avastasime, et teisepoolt maakera tulnud naine on juba tükk aega varem rajale suundunud. Kodinad kokku ja õue.
Seenevihm ja külm ilm tervitavad. Taevas on hall ning pole üldse mõnus. Jalalihased on veel kanged ja seljakott ütlemata raske. Justkui oleks keegi vahepeal poetanud seljakotti paar telliskivi.
Juba esimene kilomeeter otsejoones ülesmäge annab tunda, et ega kergeks see tänane päev ei kujune. Oleks me vaid teadnud, et see on alles algus! Lisamärkusena nüüd hiljem võin öelda, et see rajalõik oligi tûütuim ja igavam.
Kergem osa saabus tammi juures kus tee sujuvamalt ülespoole suundus ning esimesed koopaoravad kangestunult meid uurisid. Oli meilgi palju uurida, vaadata ning tõesti märkamatult lihtsalt kulges teekond. Vahtisime vahepeal tõtt pulliga ja tema naistega. Ületasime vulusevaid kiireloomulisi ojasid- jõgesid, mis lumesulamisest tekkinud. Siin on alles kevad. Lumi, esimesed lilled ja taimed sirutamas päikese poole. Millised vaated!
Ja ausalt. Vaadates kuhu tee viib siis mõtled kûll, et vot mööda tornmaja seina ma ronima küll ei lähe. Ning sa astud megakosmilise kiirusega mis muidugi tähendab tegelikult tõelist aegluubis astumist siis ûhel hetkel avastad, et peab paika ûtlus” tasa sõuad, kaugele jõuad”. Ise ka imestad kuhu kõrgustesse oled trûginud.
Kuid raske on tee kõrgustesse iga kilomeetriga. Tunned kuidas väsimus poeb üha enam nahavahele, jalad muutuvad pehmeks, kerge tülpimus haarab meeleolu. Isegi energiabatooni nãrimine on ûliraske tegevus. Lihtsalt ei jõua nãrida. Ja sa ei saa kaua puhata sest külm ja tuul peksavad sind püsti. Tahad kuhugi oma teokiirusel jõuda, tulid siia mägedesse siis astu. Ja nii me astusime… kui tuli teemärk, et veel 3km ja meie ees laiumas sein, mille ees kahvatub vaat, et teletorn Tallinnas… me lihtsalt vajusime hingepõhjani naerdes pikali. Naersime nii, et hing kinni. Vot mida vahel väsimus võib inimesega teha.
Ahjaa… üks serpentiinil kihutanud härra pidas lausa kurvis auto kinni ja jooksis fotokaga pilti tegema. Ju me lumel paistsime jäädvustamist vãärt. Ja mis veel… kiviklibu ja kivid on siin kõik kuldse ja hõbedase läikega ning kui päike vahepeal sillerdades oma kuldseid kiiri kividele saatis, oli meie ümber seda sãdelust rohkem kui kûll. Nagu muinasjutt mis pimestab.
Kohalikule etteantud ajale saime tappa tervelt 1 tund ja 30 minutit. Jòudsime kohale täpselt kell 12.00 ja alt tulles olime suureks vaatamisväärsuseks kõigile autoga kohale tulnud turistidele. Vot ei oskagi öelda kuhu riikidesse ja paljudesse erinevates fotokaameratesse end mugavalt sisse oleme seadnud. Täitsa kama oli sellest kõigest. Palju enam läks korda silt mis meile otsa vaatas raja lõpus. Kõik matkakotiga ja jalgrattaga tulijad – respect! Oli mõnus tunnustus küll!
St. Bernard pass kogu hiilguses meie ees! Suur ja väärikas klooster ja suursugune luksuslik hotell. Meiesugused pääsevad kloostrisse, mille uksetaga turistidehordid üritavad sisse piiluda ja kui õnnelikud ollakse kui ühe väikese fotokese saavad kloostri sisemusest jäädvustada. Meie uhkelt astume fuajeesse ja tungime kuhugi koridori. Ja me olime mudased, lääbakil, jalgu lohistavad, ãhkivad-puhkivad ja ülivãsinud tondid. Ju me olime nii eredad, et üks proua võttis meid oma kaitsa tiiva alla. Surus meid kuhugi söögisaali, lükkas ette aurava teekannu koos tassidega ja paitava emaliku häälega kommenteeris : “te vist pisut vãsinud” ja me sulasime kui sulavõi. Isegi see ei häirinud, et öömaja koos söökidega oli kosmilise hûppe teinud ning sujuvalt rahakotist 50 franki nãgu ära võeti. Majutus+, õhtu- ja hommikusöök + muuseumi vabapääse selles hinnas.
Klooster seest näeb välja justkui suursugune mõis. Uskumatu! Minu ettekujutus sellisest vääga vanast asutusest oli hoopis midagi teistsugust! Imetlemiseks meile aega ei antud vaid mudakäkrad suunati alla keldrisse kus ees riiulite täis crockse. Valik missugune! Hellitavalt hakkasime siinset asutust crocksi orduks kutsuma sest on ütlemata kummaline vaatepilt kõiki ühesugustes papudes tatsumas nãha.
Vãhe sellest, et tunde üles olime turninud, asub meie tuba kloostri katusekorrusel. Koos katuseaknaga kuhu toolilt ronides väljavaadates imeline järveke koos mägiste tippudega avaneb.
Tuba on ilus, vanade puidust tugipostidega, puidulõhnaline, puhas. 9 voodikohta, pesemiseruum tipptasemel – nagu uhkes hotellis viibiks. Selles suures toas oleme täitsa kahekesi kuigi hoolitsev tãdike registreerides meile totally full tubade kohta ütles. Eh mis tähtsust sellel enam on. Kahekesi ruulime uhkes toas!
Kui juba niikaugele olime end vedinud siis ei mallanud toas istuda. Alla keldrisse, mudased ja lehmakakalised saapad jalga ning õue. Läbi fotografeerivate turistide – hakka või kuulsuse eluga harjuma! Ja õues on päike, millised vaated!
Uudistades ûmber kloostri, hüppasime Itaaliasse kohvi jooma. Just just siin ongi koht kus täitsa vabalt saad ühe jalaga olla Šveitsis ja teisega Itaalias. Ja itaalia kohv koos koogiga oli taevalik! Odav kah võrreldes Šveitsiga. Aosta orule avaneb siit uskumatu ãge vaade ning üldse tundus Itaalia kodusem.
Kuid meil on rahakotis franke mida kodumaale pole vaja tagasi tuua. Nii me siis Itaaliast lippasime Šveitsi raha kulutama. Luksushotelli suveniiripoes sai siis mõne tunnikese veedetud. Kui esialgu müüja meisse kui mudastesse kummalistesse mittemidagi ütlevatesse turistidesse suhtus, siis peale esimest ostu hakkas meile naeratama. Jãrgmisena tegin mina ühe ostu – siis juba noormees muutus õige sõbralikuks. Kolmanda ostuga olime juba sõbrad. Kui hiljem uuesti poodi suundusin ûht toodet väljavahetama siis polnud küsimust, et vitriin lammutati minu tarvis sest soovisin just seda mis seal paistis. Fakt – jäime kindlasti müüjale kauaks meelde!
Edasi juba muusemi õuealale. Sattusime just sellel hetkel kui berhandiine jalutama viidi. Kutsule tegime pai kuigi tuli välja, et kutsude katsumiseks ja fotografeerimiseks on täitsa oma kella aeg ja niisama nendega sõprust ei sobitata. Enne koerale lähenemist tuleb koeral lasta oma kätt nuusutada ja alles siis võid teda patsutada. Kes seda teadis! Selle tarkuse saime pisut hiljem teada. Koerte talitaja aga oli tore noor ning lasi neil koertega kohe sõprust sobitada. Edasi suundus meie tee õuealalt majja, et muuseumi külastusega jätkata. Me pole eales nii kaua, lausa mitmeid tunde ühes pisikese muuseumis veetnud. Peale põneva ajaloo uurimisega juhtus ka seda, et suure ekraani ees lihtsalt kergelt tukkuma võib jääda. Aga põnev oli ja targemaks saime ka. Kui ühel hetkel omas ajas lõpuks väljuma hakkasime siis avastasimegi endid viimaste külastajatena ja piletimüüja õnnelikku nãgu, et lõpuks saab ka tema koju minna. Eh… vãike liialdus, päris nii hull see ka polnud. Ja kell kaks muide tuligi korralik äike peale ja meil oli ikka super heameel, et rajal veel ei tuterdanud.
Aga aeg sealmaal, et minna kloostri missale. Kogu kloostri keskel asub suur kell, mida missa alguse tãhistamiseks kõlistatakse. Sattusime just kõlistamise hetkel kella all olema, nii pool kurdina me missale sattusime. Ütleme, et oli huvitav. Kuigi keelele pihta ei saa on palvlus katoliiklastele püha. Lihtne, ei midagi pikka ja piinarikast istumist. Vahepeal tundus, et puhtas eesti keeles ûhel hetkel missal öeldi, et puhvet on avatud…. oli see vist ikka kella kuma kõrvus. Ja õhtusöögiaeg oligi käes! Kõht oligi juba selja kûlge kinni kleepunud.
Söögiruum on varustatud pikkade laudadega, laual nõud ja lisatud nimed kuhu keegi istub. Sõbranna austraaliast tahtis kûll meiega kambas olla aga võta näpust. Ei ole midagi et istud kuhu tahad. Ja minu nimeks ei ole Katrin. Crocksi ordus on minu ees- ja perekonnanimeks hoopis poolitatud perekonnanimi. Igati kena nimi ju!
Esmalt anti köögiviljasuppi. Parajalt püreene ja igati maitsev. Võta või mitu portsu. Saia anti ka.
Pearoaks polenta lihakastmega. Uskumatult hea polenta! Kuigi olen saanud seda maisirooga ka tipprestoranis siis niihead pole enne saanud. Või ikkagi on tühi kõht parim kokk?
Magustoiduks kakaopuding. Joogiks vesi ja kui soovid siis saab ka siirupijooki teha. Meie kõrvale sattus eakas härra Austriast kes vist praktiliselt kõik palveteed läbi käinud. Ja oli tema eesmärgiks kõik Euroopa riigid lãbi käia. Tallinnasse sattus ta 2010 aastal läbisõidul ning hinnang oli meie vanalinna kohta igati positiivne. Tema südamesse on jäänud Itaalia ning Albaania. Härra oli hâsti jutukas ning oli vahepeal täitsa tegu, et meie õekesed omavahelgi saaksime vestelda. Toit oli kloostris tõesti super ja uskumatu – polenta üllatavalt ülimaitsev.
Kõht täis ja uskumatute muljetega unematimaale lõpuks suundusime.
Päev, mis kauaks meelde jääb! Päev mis oli täis emotsioone! Rada mis oli mega megaja veelkord mega! Me oleme uhked!
Kilomeetreid: 16km
Temperatuur: 7.9 kraadi
Niiskus: 88%
Kohvi ja kook kokku: 8 euri kahele kokku
Majutus: 50 franki ( koos söökidega ühele)
Tõus: 1100m
