Ööpäevad ei ole vennad. Mõni toob endaga kaasa jaheda tuule ja viigimarju, mõni hoopis palaviku ja pettumusi. Meie kolmas päev kuulus teise kategooriasse, aga alustame algusest.
Äratus kell 7.00. Uskumatu, aga saime isegi natuke magada! Eelneva öö kõikumised valguse, lärmi ja lambikuumuse vahel olid jätnud jälje – mõlemad olime hommikul nagu kergelt üle küpsetatud croissant’id. Päike, see igikestev Šveitsi saatja, oli juba taeva keskpaigas ja silitas meid hellalt nagu köögikindata ahi. Põlenud nahk kiitis varahommikuse lahkumise otsuse heaks.
Võti postkasti, seljakotid selga, sammud kiiremaks. Esimene pool päevast kulges mööda Genfi järve äärt – piltilus ja vahelduseks üsna hingatav. Telkimisala, kus inimesed nagu sardiinid reas magamas, pani isegi meid korraks unistama sellest lihtsast elust: magamiskott, järv, dušš, tasuta WC. Mis sa hing veel tahad? Kohvi? Jah, saime ka selle. Aga mitte odavamalt. Kui üldse, siis veel kallimalt kui eilses kohvikus. Suhkrut sai kuhjaga, küpsist mitte. Piimaga. Hind? Nagu oleksime tellinud koos kohviga ka tooli.
Montreux’st olime kuulnud ennegi – muusika, glamuur, Freddie Mercury. Nüüd lisame nimekirja: koristustraktorid, kinni pandud kioskid ja lõhn, mis meenutas eilset pidu. Meie saabudes võttis meid vastu hommikune pohmellilinn – lava maha võetud, klaasid pühitud, Freddy Mercury kuju siiski jätkuvalt enesekindlalt poseerimas. Patsutasime teda tänutäheks.
Villeneuve oli seevastu tagasihoidlikum – vanalinn meeldis kohe. Kuigi nagu Šveitsile kohane, oli kõik suletud. Aknapiilujad on seal nähtavasti aktsepteeritud turismivorm.
Siis algas teine osa päevast – sisenesime orgu, mägede vahele. Justkui oleks meid röövitud spaast ja visatud otse päevitava betoonkaru kõhule. Teerada kulges kuumas orus, mida palistas tööstuslik romantika: reoveepuhastusjaam, plastijaam, juhuslik lehm ja paar Paldiski-stiilis suvilat, mille funktsioon jäi segaseks. Võib-olla korter, võib-olla punker. Võib-olla kunst.
Rongi- ja matkarada jooksid kohati kõrvuti – tunne oli nagu “võrdle ja vali”: meie higis, tolmus, päikesega löödud, rongid vilksatavad jahedalt mööda nagu naeruväärselt lihtne alternatiiv.
Kuumus oli aus. Tõsiselt – maapind oleks vabalt sobinud hommikuse muna praadimiseks. Ja kui lõpuks Aiglesse jõudsime, tervitas meid taas… lukus uks. Klassika! Helistasime. Vaikus. Koputasime. Vaikus. Saapad jalast, pikali varju, veepudelid viimaseid piisku andmas, kaks batooni hommikueinena vöö vahel. Elu kui road-movie – ainult ilma konditsioneerita.
Tõsiasi: ootasime öömaja ust avanevat 3 TUNDI. Ja kui lõpuks sisse saime ning õhtusöögini jõudsime, saime tõelise üllatuse:
Salat, pasta bolognese ja pokaal veini – 37.20 franki.
Kõlab hästi? Vale. See toit maitses halvemini kui meie eilne batoon. Ja see oli tõesti kahju, sest šveitslased on meid seni pigem meeldivalt üllatanud. Täna – mitte eriti. Võib-olla on kokal isiklik vimm matkajate vastu. Või tal puudus sool.
Päeva kokkuvõte:
- Kilomeetreid: 24,3 km
- Hommikukohv (järve ääres): kallis nagu mälestus
- Söögikord: 2 batooni + õhtusöök 37.20 CHF (ja mitte just meistriteos)
- Temperatuur: “Praad või sure”
- Uni: olematu
- Meeleolu: nagu päikese käes istuv tomat – küps, punane, veidi ärritunud
Homme loodame taas rohkemat: avatud uksi, vähem plastikut ja paremat pastat. Võib-olla ka pilve. Palun. Kasvõi korraks.
