Öömajast välja astudes tervitas meid hommik, mis lõpuks ometi ei tahtnud meilt higipiisku välja pressida. 19 kraadi! Peaaegu külmavärinad, arvestades eilset sauna. Värske õhk, mõnus vaikne Lausanne ja me teel järve äärde, silmad poollahti, varbad valmis kilomeetreid neelama.
Rada viis läbi vanalinna, pargiteede ja lõpuks Genfi järve äärde. Peegelsile vesi, taevas, mis oleks sobinud postkaardile, ja meie, fotograafid endast ja sekvoiast. Jah, sekvoiad, need rohelised hiiglased, kes ilmselt Šveitsis puhkust veedavad. Lisaks lilled – palju ja igal pool. Tundus, et lillede kasvatamine on seal riiklik kohustus või vähemalt olümpiaala.
Olümpiamuuseumi ei pääsenud – kell näitas liiga varajast. Aga aia ees tegime väikese spordiajaloolise jalutuskäigu ja kujutasime ette, et sees on kuldmedal meie eilse lennu ellujäämise eest.
Kohvipaus tuli Cullys, otse sadama ääres, armsas välikohvikus, kus kohv maksis 3.80 franki, aga vaade oli nagu miljon franki. Päike säras, järv sädeles, ja meie tundsime end nagu vaikselt küpsevad viinamarjad – sest viinamarjaistanduste vahelt rada edasi kulgeski. Kes arvas, et viinamarjakasvatus on lihtne töö, ei ole kunagi kolmel päikesenõlval matkamas käinud. Sealne päike teeb koostööd kividega ja öine kütmine käib ilma elektrita – lihtsalt päikese abil laetud kivid soojendavad marju magusaks.
Matkateel leidus ka põldmarjataolisi vilju, mis esialgu tekitasid meis kahtlust – kas tegu on salakavalate šveitsi mürgimarjadega? Aga kui möödus kohalik härra, kes sõna otseses mõttes lendas põõsasse, marjad suhu, nägu õnnelik, siis kadus ka meie ettevaatlikkus. Järgnes põõsasöömaaeg. Maitses nagu suvi – ja natuke nagu tasuta magustoit.
Veveysse jõudsime veidi tolmuste ja üsna marjase meeleoluga. Kirikumajutus – jälle. Seekord öeldi, et helistage enne kohalejõudmist. Helistasime. Vaikus. Uksekella andsime. Tühjus. Katrin nägi isegi, kuidas keegi akna kinni pani. Tundus nagu oleksime Jehoova tunnistajad, mitte matkajad. Aga me ei andnud alla. Uksekell, vaikus, uksekell, vaikus… ja siis – võit! Uks avati, saime võtmed ja passidesse templid. Olemine oli peaaegu püha.
Seadsime sammud linna peale. Vevey McDonald’s päästis meie lõunapausi – taskukohane ja wifi’ga. Cesari salat + Coca-Cola: 13.40 franki. Täiesti luksus võrreldes suletud toidupoodidega, mille uksed olid juba kell viis kinni. Šveitsis on pühapäev ilmselt kuu iga päeva peal, sest kõik on kinni, olenemata nädalapäevast.
Käisime kahvli juures – ei, mitte selle söögi oma, vaid see järve sees olev gigantselt idiootne (ja samas geniaalne) kahvel, mis tekitab küsimusi, nagu: “Kes tellis?” ja “Kui suur peab olema supp?” Chaplini kuju, lossi vaatamine läbi lossi aia (sest siseneda polnud võimalik), jalad järvevette jahutatud ja päev sai justkui lukku keeratud.
Õhtuks naasesime öömajja. Tasuta! Ent kõik tasuta asjad pole kuld – tuba oli tume nagu kartulikelder ja õhuvahetus umbes sama aktiivne kui skafandris. Halogeenlambi valguses proovisime magama jääda. Lamp läks lõpuks kustu, uks jäi lahti, me jäime und ootama. Autod sõitsid signaalitades ringiratast nagu osaleksid öisel Grand Prix’l. Kui need lõpuks vaikisid, astus lavale järgmine tegelane – kõva häälega, üsna solvunud naisterahvas, kelle sõnavara oleks isegi Tallinna bussijaama häbisse jätnud. Õnneks keegi (ilmselt Jeesus ise) tõi talle rahu südamesse ja meid lõpuks unemaale. Korraks. Kuni ärkasime ehmatusega – sisse maganud! Mis on täiesti loogiline, kui uni saabub alles kolmandal katsel ja seda ka lärmi ja pimeduse keskel.
Päeva lõpuaruanne:
Kokku läbitud kilomeetrid (koos linnatiiruga): 33,5 km
Päevane temperatuur: +32 °C
Hommikukohv sadamakohvikus: 3.80 CHF
Lõunasöök (McDonald’s, WiFi kaasa): 13.40 CHF inimese kohta
Öömaja: tasuta, kuid uneta
Toidupood: kinni juba kell 17.00
Öine meelelahutus: autod ja tänavakunstnikust sõimleja
Järgmiseks: uued mäed, uued villid ja loodetavasti vähem karjuvaid inimesi.
