Hommik algas lõpuks ometi inimlikult. Äratus ilma äratuskellata, vedelemine ilma süümepiinadeta. Väike telefonimaraton voodis – sest miks mitte, kui sa pole parasjagu kellegi põllul lõksus või pellegrinodega võidu kõndimas?
Kohvitass, röstsai marmelaadiga ja kaks küpsist, mis olid nii väikesed, et pidime neid luubiga vaatama – selline oli hommikusöök. Kõrvalkorteris klähvis üks eriti ambitsioonikas pisike koer, kes püüdis ilmselt kogu Milanos oma territooriumi välja klähvida. Edu talle.
Aga siis – maailmakuulsasse moemetropoli! Esimene mulje Milanos: Kõigil on kiire! Absoluutselt kõigil! Kui Tallinnas arvatakse, et inimesed tormavad, siis Milanot võiks kirjeldada kui tormi Tallinna steroidi peal. Inimesed jooksevad, autod vinguvad, trammid kihutavad – ja see kõik toimub korraga, mitmel tasandil, vertikaalselt ja horisontaalselt.
Moetänavad! Ahhh, see sära! Need vaateaknad! Need hinnasildid! Kui sul on taskus laenuraha või lotovõit, siis Milano aitab sul sellest kiiresti vabaneda. Meie taskud olid rohkem palveränduri stiilis – ehk siis ülearu palju seal ei kolisenud, välja arvatud natuke liiva ja lootus.
Päev tõi kaasa ka kultuurišoki – Milano kesklinna kaunis gooti kirik, mille arhitektuuri võiks kirjeldada kui „vahukoore unelm ehitatud pitsist ja pühendumusest“. Kõlas nagu Köln, aga suurem. Palju suurem. Või nagu kohalikud ilmselt ütleksid: “Meil on kõik suurem, isegi kirikud ja parkide oravad.”
Pargid olid toredad – roheline põgenemine linnakärast. Seal sai jalutada, jalgpalli mängida, lapsed said kilgata ja koerad klähvida (kaasa arvatud meie hommikune tuttav?). Kesklinna melu ununes hetkeks.
Raudteejaama ümbrus kihas elu – ja tõesti, väga kirju elu. Sattusime nänniputkasse, et oma kallitele inimestele midagi meeldejäävat kaasa haarata. Esmalt vaadati meid nagu tüüpilisi turiste, kes ostavad postkaarte ainult selleks, et neid mitte kunagi saata. Aga siis märgati, et meil on siiras huvi ja müüjate suhtumine muutus järsult – umbes nagu filmis, kus tegelased saavad äkitselt aru, et peategelased ongi nemad ise. Meid ümbritses järsku hoole ja lahkusega üle kallatud nänniuniversum. Ja üks müüja tabas isegi ära, et oleme õed! Või siis mängis hästi. Aga ikkagi – punkt talle!
Ja siis… lõpuks… välja Milanost! Õnnelikult, pileteid käes hoides, sõitsime rongiga Case Nuovesse, mis asub imekaunilt… keset eikuhugi. Hotell Idea oli meie viimane peatus – tõeline kingitus Katrinilt Silvile sünnipäevaks. Tubli töö, õeke! 🙂🙂🙂
Vann! Päris vann! Ei mingit seljakotist väljatõmmatavat magamiskotti ega kontidesse puurivat madratsit. Said kordamööda leotada end nagu makarone potis – al dente, muidugi – ja seejärel voodisse vajuda. Valged linad, päris padjad – noh, luksus meie mõõdupuu järgi.
Aga Case Nuove ise… noh… ütleme nii, et zombiapokalüpsise eelvaade. Rohi rinnuni, majad lagunenud, autod kadunud, inimesed samuti. Mõned hotellid ja üks söögikoht. Õnneks see söögikoht päästis õhtu! Pasta carbonara – vaieldamatult reisi top 3 elamuste hulgas.
Kõhud täis, mõtlesime: „Teeme veel viimase poeotsa lennujaama terminali 1-sse.“ Algas pikk zombi-marss mööda maanteed, mille jooksul nägime rohkem prügi kui inimesi. Poodi ei leidnud. Aga no vähemalt jalad said lisa… kilomeetreid, mitte hellust.
Tagasi suundudes õnn naeratas – saime bussi peale! See oli vist see hetk, kus universum andis mõista: „Aitab küll.“
Päeva statistika:
- Kilomeetrid: 26
- Rongipiletid: 26 €
- Õhtusöök kahe peale: 25 €
- Öömaja hind: Jääb sünnipäevasaladuseks. 😉
- Emotsioonid: segased, pastased, pestud ja padjasurfas!
Õppetund: Suurlinn ei ole matkasellide meka. Aga vann – vann on püha.
