Kui algul ei saa vedama, siis… võib vabalt olla, et vedas valele poole. Äratus enne kukke ja koitu, sest täna pidi tulema „see pikk päev“. Kõrvaltoas sahmis ringi väike naisterahvas, kes nägi välja nagu oleks otse „Väikesest nõiast“ tulnud või ehk Kunksmoorist, kui ta Itaalia versioon oleks. Igatahes oli tal minekuvalmidus enne meid – piinlik.
Hommikusöök – uhke nagu viietärnihotellis: pomelomahl ja ananassijogurt. Maitses nagu edulootus, aga kofeiinita aju keeldus käivitumast. Mõlemad unised nagu rääbisepojad. Vedasime jalgu läbi põldude ja kraavide, tahtsime end mitu korda lihtsalt viljapõllule pikali visata ja anda elule alla. Kohvi? Unustage ära. Linnu pole, kohvikuid pole, sildid valetavad, Google Maps elab oma elu ja tähistused sobiks paremini modernkunsti näitusele kui matkateele.
Kogu selle “labürintmetsa” järel jõudsime lõpuks kohta, kus kohvi anti! Ma ütlen – ma pole iial kohvitassist nii liigutatud olnud. Elusäde tuli tagasi ja lonkisime edasi Pianzasse.
Ja siis – vau! Pienza vanalinn pole mitte lihtsalt nunnu, vaid täielik kivine karussell. Kõrged majad, kitsad käigud, tunne nagu oleks rott juustulabürindis, ainult et juustu ei ole ja rotid on turistid. Minul hakkas klaustrofoobia krae vahelt piiluma, aga samas – noh, väga äge ka!
Linnas saime sabasse ühele omapärasele paarile, kes suutsid samaaegselt tänavat ületada, autosid vältida ja oma Leedu reisi kiita. (Kui kuulsid, et tahame pellegrinode öömajja minna, hakkasid oigama ja puhkima nagu väsinud veekeetjad. Anti isegi number, „päris“ öömaja jaoks – aitäh ja ciao.)
Aga noh, me ei jäta jonni. Ronisime mööda kirikuid ja treppe, kaardid ei tööta, netti pole, lootus hakkas ära sulama nagu gelato juulikuises Itaalias. Üks noormees, keda keegi ei mõistnud peale oma mamma, proovis meid aidata, siis kutsuti keegi „valge värava“ juttu ajama – mida me muidugi üles ei leidnud.
Selleks ajaks olime juba üle 33 kilomeetri maha trampinud. Silvi jalg oli paistes nagu väike kõrvits, minu kannad meenutasid vabrikus töödeldud liha – ja me pidime veel majutust otsima?! Eiei.
Lõpuks ronisin paaniliselt kirikuõpetaja juurde nagu peaaegu-usklik, lootes, et „õndsate“ seas on ka üks vaba voodi. Spoiler: ei olnud. Kõik pellegrino-majad Pianzast kadunud – võetud migrantide majutuseks. Täiesti arusaadav, aga meie palverändurilootus murdus selleks hetkeks üsna valulikult.
Ja siis – taevas avanes, inglid laulsid ja ilmus Burger King! Rasvased friikad, räpane rõõm ja coca zero (tasakaal!). Uus energia tuli nagu pritsiga näkku – lahkume rajalt, lähme Milanosse!
Kiire booking, hotell raudteejaama lähedal, hind super – tundus liiga hea, et olla tõsi. Ja oligi – rong jäi hiljaks. Hotell helistab, me kuuleme ainult rongimüra ja närvipuntrad loksuvad üle katla.
Milano õhtu. Kaarti pole. Tänavat pole näinud. Uks lukus. Kortermaja 5 korrusega. Helistan – „tulge edasi“. Mis mõttes? Nagu, kus edasi?
Selgub, et tegemist on BB majutusega, kontor trepikojas ja tubadega seesamas majas. Üks… huvitav paar juhatab meid oma korterisse, kus nad tube üürivad. Esmamulje: kummaline. Aga nad tõmbusid oma koopasse ja rohkem me neid ei näinudki. Mina jäin küll hetkeks lukku pesuruumi, aga see pole enam kellegi üllatus.
Pea patja. Must. Unes.
Päeva statistika:
- Kilomeetrid: 35
- Rong + buss kahele: 6 € / 13.40 €
- Kohv (elu päästja): 3.60 €
- Burger (hinge toit): 14.60 €
- Majutus (koos dramaatilise saabumisega): 53.00 €
Õppetund: Kui jalad valutavad ja öömaja pole, siis usalda oma instinkti – või burgerit.
