Tõotas tulla ilus päikseline päev! Hommik algas taas meie lemmikretroga: topsijogurt ja topsimahl – eilse poetreti viljad. Vesi sai pudelitesse külma ja värskena, ja voilà! Uus seiklus võis alata.
Rada lookles üles ja alla, läbi imeliste loodusvaadete. Nautisime päikest, linnulaulu ja värske heina lõhna. Olime rõõmsad ja rahul!
Esimene kohvipaus tõi ka esimese üllatuse. Itaallane ei saanud kuidagi aru, miks me tahame latte‘t – kuidas me julgeme tema püha espressot piimaga rikkuda?! Omanik vaimustus oma naljadest nii väga, et esitas meile arve 300 eurot kahe tassi eest! (Tegelikult 3,00 €, aga tunne oli küll nagu röövimisel). Kallis kohv, mis muud! 😄
Pärast kohvipausi kulges rada läbi põldude ja heinamaade. Päike lõõskas lagipähe ja varju polnud kusagil. Tempo langes… kuni meid üllatas lummav moonipõld. Mis siis muud – pidasime pausi ja pidasime maha väikese fotosessiooni. Pilte ja päikest sai küllaga!
Edasi maiustasime kirssidega, mis olid nii ahvatlevad, et lihtsalt ei saanud vastu panna. Teel jäi ette ka üks hernepõld, kust napsasime paar kauna – paraku olid need juba üle küpsenud. Kahju, aga vähemalt proovisime.
Cella linna jõudes kosutasime end C-vitamiiniga – suured klaasid värskelt pressitud punase apelsini mahla olid kui taeva kingitus. Internet andis teada, et varjus oli 27 kraadi. Lageda taeva all tundus see vähemalt 40!
Päike muutus järjest brutaalsemaks. Katsusime pearätte märjaks teha ja neid märjana kanda, aga sellestki polnud lõpuks palju kasu. Nägu, käed, sääremarjad ja kukal muutusid pruuniks kui praepann. Meie kõnd muutus aeglaseks ja valusaks.
Lõunasöögiks: kummalegi kolm kartulikrõpsu ja magustoiduks energiabatoon. Gourmet matkatoit! 😉
Viimased kilomeetrid möödusid kreemifantaasiaid mõeldes – kas apteegist saab midagi, mis päästaks selle põletava naha? Linna jõudes suundusimegi esimese asjana apteeki. Tädi pakkus pooleliitrist pudelit, mille me kohe välistasime – meil on siin grammihaaval kaalutud seljakotid! Lõpuks valisime väikese (ja kalli) tuubi – 17,80 € eest lootust.
Lõpuks jõudsimegi linna servas asuva öömajani. Aga ust ei avatud ja telefonile ei vastatud. Väraval silt: “registreerimine turismiinfopunktis”. Aga kus see asub? Kaarti ei leia kuskilt. Tiirutasime ümber ostello, inimesed olid küll abivalmid, aga palju targemaks ei saanud. Lõpuks lasime veelkord uksekella – ikka ei midagi 🙁
Siis, päästerõngana, ilmusid välja kolm pilgrimit – kaks sakslast tulid meid aitama ja juhatasid meid infopunkti. Aga kui sinna jõudsime – suletud. Vaatamata sellele, et jõudsime õigel ajal. Ilmselt nägime nii õnnetud ja punased välja, et meie uued sakslastest sõbrad halastasid ja smugeldasid meid ostellosse sisse. Õnneks oli üks tuba tühi – saime imeilusa ja puhta öömaja, 10 € nägu.
Päeva lõpuks, pärast kreemitamist ja põletushaavade leevendamist, roomasime magamiskottidesse. Keha hõõgus, nahk põletas.
Õhtusöögiks oli meil seekord vaid energiabatoon ja lonks vett. Sakslased pakkusid, et ootavad meid ja võtavad restorani kaasa, aga me keeldusime viisakalt – nahk valutas, aeg lippas ja jõudu polnud. Neil polnud isegi võimalik võtit jätta – itaalia tädi keeldus seda usaldamast. Lubas ainult ise ukse avada, kui tagasi jõuame. Aga me ei jõudnudki enam kuhugi minna.
Kokkuvõttes: Päev oli ränk. Mitte raja raskuse, vaid päikese tõttu. Varju polnud, vesi napp, nahk põlenud. Aga kõndisime siiski 27 km. Mõned päevad lihtsalt põletavad sind läbi… aga samas – ka neid tuleb kogeda.
