Teisipäev algas nagu halb nali – oma toast ei saanud välja. Esiukse ees magas itaalia onu magusalt – või teeskles, et magab. Kui meie kannatus lõpuks katkema hakkas ja häbitult juttu ning naeru tegime, tõusis ka onu. Nii saime meiegi rajale. Tavatult hilja – mis tähendas üht: öömajaga võib keeruliseks minna.
Hommikusöök? Luksus! Kirsijogurt ja mini-võileivad – mis sa hing veel tahad? Akna taga säras päike ja sellega koos tekkis mõte pesta pesu ja riputada see seljakotile kuivama. Otse märja pesuga sattusime aga ehedale Itaalia laadale: Parma juust, Parma sink, vürtsid, kleidid, taimed, isegi eluskanad. Ja meie – nagu pesureklaamist välja astunud matkajad.
Fornovo linn ise… noh, ei saa öelda, et väga kaunis. On üks megasild ja “looduspark”, mis tegelikult osutus üheks segasemaks rägastikuks. Tähistused kadusid, rada hargnes, linnad sulasid üksteiseks – Via Francigena kõrvalharud hakkasid kokku jooksma. Meie, nagu jonnakad austraalased, tahtsime ikka oma rada ajada. Kohalikud aitasid rõõmuga, aga lõpuks avastasime end alguspunkti lähedalt. Vähemalt rohkem kilomeetreid!
Õnneks leidub igas linnas külma veega kraane. Paraku – neid jääb aina vähemaks, samal ajal kui temperatuur muudkui kerkib. Päike küpsetab halastamatult ja me maandume kohvikusse varju. Kohv ja apelsinimahl päästavad päeva. Perenaine annab ka wifi-parooli – jälle põhjus rõõmustada.
Aga päike loojub ja varsti avastame, et tatsame jälle vales suunas. Päike pähe, mõistus kokku kuivamas, ja ei midagi muud teha kui bussile hüpata. Kusjuures bussijuht ei tahtnud piletiraha – “No pileta!” Ja me ei andnudki. Kuidas me lõpuks jälle õigel rajal ja majutuses olime, on juba väike ime.
Kohapeal muidugi lukus uks. Inimesi ei paista, kuni üks kohalik proua ilmub, haarab mööduvalt poisilt õlast ja saadab meid koos temaga tagasi – tema juhatab meile ukse lahti. Nii armas! Itaallased aitavad rõõmuga, see on korduvalt kinnitust leidnud.
Majutuses visatakse ette paberid – täida nimi, perenimi… Seekord aga saime ise passi templi lüüa! Milline au! Aga tundub, et kui itaalia keelt ei räägi, siis oled lihtsalt… noh, rumal. Kui keeldusime liftist (jah, kiriku sees oli lift!), vaadati meid nagu täielikke toole. Ja “tasuta lõunaid” muidugi pole – jagasime elamist ilmselgelt mõne püsielanikuga. Peaasi, et katus oli pea kohal!
Suu kõrvuni panime õue – rada üle vaadata, süüa osta, wifi’t otsida. Kui leidsime lõpuks tasuta wifi-ala, oli telefon praktiliselt tühi. Aga poes saime kõik vajaliku – sink, juust, kukkel, krõpsud, mahl ja veidi veini. Sest mis sa ikka netist – itaallane elab hetkes!
Tagasi “kodus”, krabab mu kinni üks proua ja tirib otsejoones mingi stendi ette. Haarab noorelt poisilt õlast ja palub tal inglise keeles selgitada: kohe algab näitus kirikukunstist ja tänavakunstist. Vastu protesti lähme kohale. Nojah… kui leidsime end loengusaalist, tooli külge liimitult, 1,5 tunniks ja kogu üritus oli itaalia keeles – tundsime end kui lõksus.
Ja kui veel mu jogurt kotis lekkima hakkas ja Silvi sülle voolas – pidin oma kuulsat naeru tagasi hoidma nii kõvasti, et silmad vett jooksid. Tõsised itaalia prouad kõrval – ega sa väga isegi niheleda ei julge.
Lõpuks, kui küsimuste-vastuste voor peale hakkas, olime esimesed, kes uksest plehku panid. Ja tõesti – see tundus tagantjärele huvitav üritus, lihtsalt… oleks pidanud keelt oskama. Meie viga.
Hilisõhtul tagasi jõudes selgus, et kogu maja on rahvast täis, aga meie saladuslikku püsielanikku ei kuskil. Üks inglise noormees tahtis veel juttu teha, aga kui lõpuks pesuruumi pääsesin ja tagasi tulin – kõik magasid juba magusat und.
Kilomeetreid kogunes kõigest 20, kuid päev oli täis rohkem keerdkäike kui Itaalial jõgesid.
Kulud:
- Kohvi ja saiakesed: 5.00 (kahele)
- Lisa kohv: 1.00
- Mahl: 2.00
- Õhtusöök + hommikusöök kahele: 11.58
Kokku: 19.58 eurot.
