Kell on 5.45. Kobistamine, köhatamised ja prantsuse paarike, kes elavalt unenäopilte lahti harutavad, viivad viimasedki uneriismed. Naabrid pakivad, vetsujärjekord lookleb – karm käsk kõigile kella kuueks kadunud olla paneb ka meid tegutsema. Võitluses vannitoa ja värskuse nimel saame lõpuks siiski rajale.
Päike särab, tuju tõuseb. Viskame võtmed koos kümne euroga postkasti ja loivame uniselt kohvikusse. Latte maksab küll nüüd 30 senti rohkem kui eelmisel aastal, aga maailma parim kohv väärib ka hinda. Lisaks saiakesed ja ärkava Itaalia tänava sumin – tunne on, nagu oleksime osa mõnest lummavast filmist.
Aulla valmistub suureks laadapäevaks. Vanakraamikaupmehed toovad päikesepaistele välja oma aardeid. Aiapidajad, oh te, kui te vaid näeksite, milliseid lopsakaid istikuid siin pakutakse – aedniku unistus!
Aga meie ei tulnud siia taimi nuusutama, vaid rändama. Täna suund: Pontremoli. Algus on rõõmus, aga mida kilomeeter edasi, seda enam lipsab üle huulte kirumat väärt sõnu. Toskaana VF rada on võrreldes eelmise aastaga täiesti teistsugune – mõnikord viivad märgid otse padrikusse ja lihtsalt lõppevad, teinekord on neid iga sammu peal. Kirsiks tordil – mõned vanad rajalõigud on küll “kinni”, aga siiski jätkuvalt märgistatud.
Nii veetsimegi umbes kaks tundi ekslemist suvalises võsas. Ja see ei ole tore. Eriti kui päevateekond on ligi 30 kilomeetrit, tõusud korralikud ja kohalikele antud ajaks üle 8 tunni…
Aga kui orienteerumisvõitlused kõrvale jätta, oli Aulla–Pontremoli lõik lummavalt kaunis: põlvini savised metsateed, okaspõõsastest läbimurdmised, armsad 300-meetrised mäed ja lohutuseks vaated, mis võtavad sõnatuks.
Täna ei kohanud rajal ühtki teist palverändurit. Need, kellega vestlesime, ei mõistnud meie tegevust sugugi – ikka tuleb Rooma minna, mitte “lihtsalt niisama matkata ja veel vastassuunas!”
Teele jääv Virgoletta (vana kindluselinnake) on kindlasti külastamist väärt ning Pontremoli ise… no täna oli seal koos justkui kogu Itaalia krossisõitjate koorekiht.
Öömaja? Megasuur klooster! Püsielanikeks mungad, akna all eesel, kes teeb häält nagu rikkis akordion, ning taustal kitsekoor. Ja just nüüd saabusid siia ka itaalia lapsed, kes täitsid viimasedki vabad toad…
Aga tõesti – pro-klooster! Igal ühel oma tuba, kraanikauss sooja veega, natuke luksust matka keskpaika.
Homme algavad tõsisemad mäed. Siit avanevad vaated nendele tippudele on juba praegu hingematvad. Täna kõndisime 29 km (sh 26 km koos matkakotiga rajal), pisut ka rongiga. Hommikusöök 5 eurot, lõuna – batoon ja vesi. Vahepala: kohv, punane apelsinimahl, õhtuks kodust kaasavõetud vinnutatud liha ja batoon. Poodide puudus ja baaride liigne magusus ei meelitanud…
Rongipilet kahele: 5,20 eurot.
Nüüd paar päeva mägedes – ilmselt netivabad. Järgmine postitus saabub siis, kui taas maailmaga ühenduses oleme!
