Äratus – enne kukke, koitu ja isegi hommikuputru. Kõik ausad inimesed veel magasid, aga meie lesisime juba oma soojades magamiskottides ja ootasime kannatamatult, millal kirikukellad oma klassikalise kontserdi lahti lasevad. Aga kellad? Need vaikisid nagu oleks neil vaba päev.
Ajasime end püsti, kargud alla ja otsustasime, et aeg on teha üks korralik ring marmori-Mekas, Carraras. Nagu nimigi vihjab – kõik oli marmorist. Tõsiselt. Trepid, äärekivid, pingid, koerad (okei, võib-olla mitte koerad). Seal ei hakka küll keegi ütlema “vaat kus uhke fassaad”, sest kõik fassaadid olid karje marmorihinnale uhked. Päike paistis, varahommikune 18,5 kraadi paitas põski – kui kohalikud veel silmi hõõrusid, olime meie juba linnapeal nagu kaks entusiastlikku ekskursioonijuhti.
Öömajja tagasi jõudes toimus klassikaline “mis mul kõik on ja kuhu see mahub” rituaal, mille tulemusel seljakotid nägid välja nagu oleks need tihanud iseseisvalt Itaaliasse kolida. Võti poetasime kokkulepitud kohta nagu luurajad filmis ja suundusime tähtsa sammuga kohvikusse.
Seal saime latte-kohvi ja keedukreemipallikese – ehk kohalik versioon “linnupette hommikusöögist”. Omanik soovis meile einet tasuta anda, aga meie eestlaslik tagasihoidlikkus ja sisemine “maksame ikka ära” sundis meid ausalt 5 eurot (jotsiga!) lauale laduma. Peab ju kuidagi tasakaalus hoidma maailma headuse ja korraliku kasvatuse.
Kohvikust välja astudes leidsime end elava Itaalia filmi keskelt – turg tekkis otse meie silme all. Vend kärutab, laud lahti, tomatid laiali – kõik nii filmilik, et hakkas kahju, et meil polnud kaasas pastelltoonides ostukorvi ja päikeseprille.
Sarzanasse suundudes tabas meid paraku teekonna pahupool – kõndisime peamiselt mööda maanteeserva, VF-märgistus vaheldus “ära kadumise” ja “äraarvamismänguga”. Õnneks töötab naiselik intuitsioon paremini kui Google Mapsi offline-kaart – ja nii me end jälle õigel teel leidsime.
Loodus pakkus tõelist kevadkirevust: kastanid, jasmiinid, kuslapuud, õitsevad kartulid (jah, neid ka!) ja heinamaadel usin heinategu. Ning marmor – isegi teeäärsed istumiskivid olid puhas Carrara! Milleks plast, kui saab tagumiku marmoritundele jätta?
Sarzanasse jõudes saime aga ootamatu külma duši – öömaja puudus. Just see, mille olemasolu VF ametlik lehekülg armsasti lubas. Uurimustöö, higistamine ja kiire otsus – seekord kasutame tsivilisatsiooni saavutust nimega ühistransport. Rong.
Enne rongi muidugi väike emotsionaalne toibumine kohalikus kohvikus – latte hinnaga 1,30 eurot. Isegi närviline eestlane rahuneb selle peale.
Aullasse viis meid rong 25 minutiga (11 eurot kahe peale – odavam kui ükski Eesti taksosõit). Rongijaamast öömajani jõudmine meenutas natuke seiklusmängu: “Leia õige suund enne kui päike loojub”. VF-märke jälle polnud, inimesed aitasid, aga kirik oli suletud, lõpuks suundusime suvalisse kangialusesse ja voilaa – märk olemas! Kohene tujutõus ja sammude tempo kahekordistus.
Meie uus majutus – jagatud tuba kolme palveränduriga. Aga silm haaras kõrval vaba tuba ja… noh, haarasime selle ka. Kellel kiire, sellel õigus.
Sanitaarolud? No ütleme, et “kollektiivne kannatlikkus” sai uue tähenduse. Üks wc + dušš kogu kambale. Lukku mängis ukse ees seisev prügikast, mis teenis oma rolli väärikalt kuni esimene kannatamatu ukse lahti virutas.
Õhtul aga tegime väikese ekskursi kalurikülasse Riomaggiore – värviline, maaliline, UNESCO kiiduväärt. Ja sealne wrap? Üllatusüllatus – friikartulid sees! Hind 4 eurot. Kulinaarne plot twist, mis pani meid veidi elu üle järele mõtlema.
Öösel tuli vihm nagu ämbrist. Ning kella ühe ajal tõmmati meie toa uks lahti – valgusvihus seisis müstiline helesinise fliisjakiga naine. Vaatas meid, ehmus, sulges ukse. Meie ehmusime vastu ja vaatasime lakke kuni uni jälle tuli. Ilmselt rändas vaeseke vale toa otsa.
Kokku käidud kilomeetreid: 26. Emotsioone? Umbes 126.
