Pellegrinode start ehk kuidas me Milanosse maandusime ja seda just mitte graatsiliselt. Nagu iga suurem seiklus, algas ka meie reis algusest. Täpsemalt Tallinna lennujaamast, kus turvakontroll otsustas meie armsa ja hoolikalt kodus pakitud seljakoti väikesteks lego-osadeks laiali võtta. Võin kinnitada – kui see oleks olnud eksam, oleksime läbi kukkunud. Aga noh, vähemalt said kõik turvatöötajad väikese tükikese meie pakikunstist nautida.
Kuna Eestis on juba tava, et lennujaamakohv maksab rohkem kui mõni Airbnb, siis loomulikult tuli see ka võtta – traditsioon on traditsioon. Kohv käes, põsed roosad, hing sees… ja jooks peale. Easyjeti väravas saime klassikalise “kurat, nad juba ootavad!” vastuvõtu. Viimased pardale, kui keegi enam meie seljakotte “mõõdukasti” toppida ei viitsinud – ilmselge, et ka lennujaamaväravas on väsimusest tingitud allaandmist.
Lennuki varuväljapääsu juurde maandunud Silvi sai muidugi spetsiaalkoolituse. Tõeline au – ainult et keegi ei lubanud proovida, kuigi ta silmad lõid juba seiklushimust särama.
Ja siis… staaride paraad: lennukis kohtasime Robbie Williamsit (vähemalt tema kõlaritest), Carmen Kassi (või noh, keegi kandis väga suurt salli). Kajakad kõndisid tiival nagu modelid catwalkil. Moepealinn, me tuleme.
Milanosse jõudes tervitas meid elegantne vihmasabin ja täiesti sassis dokumentide kontroll, nagu ikka. Rongipiletite masin muidugi arvas, et paber on liiga ülehinnatud ja keeldus koostööst. Lõpuks saime siiski rööbastele ning… see kiirus! Kord olime pannkoogina vastu istet, siis jälle sabas nagu reisisaia täidis. Kui rong pidurdas, oli hea, et püksid alles jäid.
Meil oli “rohkem kui küllalt aega” järgmise rongini – nii me naiivselt arvasime. Tegelikkus: saime rongile napilt, sörkjooksus, hing paelaga kaelas ja kohv juba kuskil põrna taga.
Neli tundi hiljem, pärast umbses rongis mutimetroo mängimist (sest tunnel-tunnel-tunnel), avanes uks ja väljas ootas – suvi! Tsikaadid laulsid, lilled lõhnasid, päike paistis – me olime elus!
Öömaja? Leidsime kiirelt, aga uksed olid kinni ja koht tundus mahajäetud. Klassikaline “see pole kahtlane üldse” hetk. Pärast mõningast koputamist ja “hello?” huikamist tuli välja, et tuleb lihtsalt helistada (nagu päris inimesed teevad). Ja siis – ohoo! Ukse avas naeratav peremees, passidesse templid, maja meie päralt ja pizzarestoran kõrval. Meie saabumisega sai pellegrinode hooaeg avapaugu. Peremees säras nagu kevadpäike ja muudkui rääkis, kui väga nad rändureid armastavad. Võtsime komplimendi vastu nagu profid – silmad kissis ja suu täis pizzat.
Ja mis pizza see oli! N-ö “beebipizza” oleks kodumaal ilmselt ametlikult “peresuurusega megapitsa, millele antakse eraldi postikood”. Kurb ainult, et pimedus langes enne, kui jõudsime linnast rohkem aimu saada. Õhtune jalutuskäik jäi peamiselt “marmor, pimedus, ooo kellatorn?” tasemele.
Otsustasime – homme vaatame selle linna päeva ajal üle. Magama, kõht täis, templid passis – see on alles algus.
Märkmed entusiastidele:
- EasyJet = üllatavalt okei (kui saad pardale)
- Milano lennujaam = vähem okei (nagu unustatud IKEA ladustuskeskus)
- Öösel: 20,5 kraadi, pärnad lõhnavad, kirikukellad panevad mõnusalt tuduma
- Rongid:
- Lennujaam – Milano: 26€ (2 inimest, 1 tund, närvikulu tasuta kaasas)
- Milano – Avenza: 25.80€ (4 tundi tunnelit)
- Öömaja: tasuta! (ja tass kohvi kingituseks)
- Õhtusöök pizzaga + joogid: 14.50€ kahele
- Lennupiletid Tallinna – Milano: 58.06€ (tõsi mis tõsi)
