Ametlikult:17,2 km
4 tundi ja 20 minutit
Tõus: 44 m
Langus: 195 m
Tipp: 170 m
Tegelikult: 32,5 km
Arusaamatusi, ekslemisi ja lõpuks… Rooma (vist).Kui kaart valetab, jalad ei vea ja sihtkoht pole enam kindel La Storta – Rooma.
Kõlab justkui lõppakord – kerge päevaots, linna triumfiväravad ja kuldne päike selja taga.
Tegelikkuses? Tähistused kadunud. Kaart segane. Linnaäärne kaos.
Sa ei tea, kus sa oled. Sa ei tea, kas see on Via Francigena tee või lihtsalt suvaline äärelinn kuskil Itaalias. Ja lõpuks – sa jõuad kuhugi.
Mitte tingimata kohta, mida ootad, aga siiski – lõppu.
Tänane etapp õpetas. Sammud viisid meid läbi tolmuste äärelinnade,
mööda kõrgeid aiaväravaid,bussipeatuste ja valesti mõistetud viitade labürinti.
Vahepeal tundus, et oleme sattunud Rooma-nimelisse paralleelmaailma.
Sihtmärki ei olnud – oli vaid lõputu asfalti ja väsinud jalad.
Aga me liikusime. Sest liikuma peab. Kõik eksisid, ka GPS. Aga mitte meie jalad.
Olid hetked, mil tundus, et ainult sihikindlus ja jonn kannavad edasi.
Vihmase La Storta hommiku kahtlused (“äkki ikka rongiga…”)
olid nüüdseks unustatud. Me olime tulnud Rooma kõndides. Mitte keegi ei võta seda ära.
32,5 km hiljem istusime kuskil Rooma äärelinnas,
kott tolmune, keha väsinud, aga süda – täis.
Pole tähtis, kas sihtkoht ilmus sildina või salaja – meie olime kohal.
Ja just see ongi rännak:
mitte kuldne lõpuplaan, vaid kuldne jonn, mis sind sinna viib.
Austust väärib teekond, mitte triumfikaar.
