15. mai 2016 – Sarapuusalu, dzungel ja carabinierid: Vetrallast Sutrisse
Matkafaktid:
Ametlik distants: 23,9 km
Kõrgus: tõus 255 m / langus 275 m
Tipp: 486 m
Tegelikkus: 36,3 km – tõeline maraton
Ola mio bambinos! Täna oli parim matkapäev!
Hommik algas apelsini ja banaaniga – selline luksuslik eine Eurospinist, et võttis lausa heldima. Teadsime, et ees ootab tõusuderohke ja pikk päev, mida kohalikud ise kõnnivad üle kuue tunni. Mis siis veel meist, matkatuhinas ränduritest?
Aga kohe Vetrallast lahkudes sattusime maagilisse maailma – sarapuu saludesse, kus oli lausa lust kolada. Järgnes mets, kus päikesekiirgi läbi ei pääsenud – tumeroheline vaikus, liaanid rippumas nagu džunglis. Vahepeal mõni antiikmüür, mida ainult itaalia keeles seletati, ja edasi kõrged männid, kiviväravad ja paljud koerad. Ning ratturid! Neid jagati rajale ohtralt. Üks hetk kihutas meist mööda terve meeskond ja hüüdis kooris “Buongiorno!” – see pani südame rõõmust põksuma. On ikka tore tunne, kui rajal sind märgatakse ja ergutatakse.
Unistuste kohv ja püha Mattiase päev
Raja keskel juhtus ime – jõudsime linna, kus kohvik! Pärast kahte päeva kohvitust elu see oli taevalik hetk. Vahtisime itaallasi pühapäevast elu nautimas: lapsed jooksmas, vanurid jutustamas, ja hetkeks tundsime end kui aukülalised – punased vaibad akendel, kiirabi kohal… kas tõesti meie auks?
Ei, hoopis Püha Apostel Mattiase päev. Mees, kes Jeesuse ülestõusmist tunnistas ja lõpuks kividega surnuks loobiti. Nojah, ikka elu ja surm käsikäes – meie rõõmukohv nende mälestuspäeval.
Džungel, äike ja amfiteatri-põgenemine
Pärast kohvipausi jätkus matk täielikus metsikus looduses – tõeline dzungel, kus jalgealune libe ja liaanid krabasid varrukaid. Kui lõpuks linna äärde jõudsime, tervitas meid äikesetorm – müristas, lõi välku ja kallas vihma.
Varjusime vanadesse koobastesse, seejärel amfiteatri piletiputkasse, kus grupijuht meile kaks tasuta piletit ulatas (kaks osalejat jäi tulemata). Ju olime jälle piisavalt sorgus, et kahju hakkas. Paraku sisse ei saanud – ja tegelikult ei olnud meil ka erilist tahtmist neid kivimüüre imetleda.
Silvi pistis üle ristmiku, mina kannul – kuni järsku peatus auto “carabinieridega” (kohalik politsei) ja aken langes. Moment, mis võis minna kahtepidi – aga meie trump: “ciamo pellegrini!” (“Me oleme palverändurid!”) Ja mis sa kostad – politsei suunab meid öömajani, “kiriku kõrval kohe seal”. Jälle pääsesime!
Alberque, politsei ja jubedad ravioolid
Kohtusime vanade tuttavate pellegrinodega, kes andsid vihje: üks eraalberque ja kaks B&B-d, rahvast palju. Meie maandusime alberques, kus saime küll kalli toa, aga vastu said linad, soe dušš ja laiutamisruum – väärt küll!
Kohalikus restos sõime lõpuks esimese sooja toidu matka jooksul – kuigi ravioolid olid jubedad, oli kõht täis ja meel rahul. Tegime tiiru Sutri tänavail, uurisime seinas olevaid “auke”, ehk iidseid varemeid, ja kohtusime taas valvsa politseiga, kes ei saanud aru, miks telefoniga vehin (rääkisin Ragnariga!). Lõpuks uskusid, et kõik on ok.
Raha lendas, aga rõõm jäi
Tänane päev oli kõige kulukam seni, aga igat senti väärt. Oli seiklusi, oli sooja kohvi, oli vihma, politseid, linade vahele pugemist ja isegi veidi koomikat.
Homme tuleb rängim päev kogu matkast. Aga täna – täna oleme elus ja õnnelikud!
