Võib ju imestada, et miks meie blogi jutukesed nii lûhikesed viimasel aja on, lisaks kirjavigadest pungil ning vahel konarlik on …. siis peame vabandused teele saatma. Tihti on internetiühendus olematu, kuid peamiselt on põhjuseks väsimus…. Püüan kirjutada varahommikuti läbi telefoni toksides – ja võin öelda, et see juba kerge pole.
Ragnarile Mehhiko piir ei sobinud kohe üldse. Nii ta heast meelest, et saab siit minema tõmmata, meid imekaunisse Coronado linnakesse jalutama viis. Tõeliselt armas kohake. Nautisime päikest, piilusime uhkeid eesaedu – uhkeid ja koduseid aga mitte suuri sest just siin oli tänavate kaupa imearmsaid pisikesi eramuid. Ning omavahel käest kinni hoides jalutavad vanapaarid viisid mõtetes võrdluseks Haapsallu – selline tore kuurortlinnake.
Veetsime aega tunnikese “Haapsalus” ning põrutasime edasi suurlinna tulede suunas.
Kuigi San Diego ja Los Angeles üksteisest väga kaugel ei asetse – võtab sõit siiski üsna arvestava aja. Seega lõunaks keerame sisse Venice Lagunasse ning puhkame Vaikse ookeani lainetes. Lained on võimsad – piisab olla väga madalas vees kui veevool sind korraga endaga haarab, rullitab vee alla ning lohistab korraks ka mööda liiva… nii kündis liivapaberil Silvi oma põlvedega. Ragnaril viskas lainemöll prillid peast ning kohalikud hüppasid lainelaudadele, et vooluga rannaliivani liuelda.
Lõuna ookeani kaldal möödus märkamatult ning tuli siiski oma suksu nina keerata uuesti suurlinna poole. Olime saanud suhteliselt hea hinnaga öömaja – seda siis võrreldes teiste Los Angelese hotellidega. Kui kohale jõudsime siis hoonel ja toal polnudki miskit hullu… kuid vastuvõtus tundus kummaline kuulikindel klaas ning trellitatud uks. Selle samuse raudkindla barjääri taha peitis end õrn piitspeenike kuid moekalt riides mustanahaline naiselik poiss kellele Ragnar meeldima hakkas. Volksutas oma pruuni silmi ja püüdis pugeda nahast välja kui Ragnar järjekordse küsimusega tema poole pöördus.
Ja kui õhtul linnapeale süüa otsima läksime ning kiirsöögikohtades samuti kuulikindlate seintega kokkupõrkasime ning kui üks mustanahaline turva Tarmolt küsis : et kuidas sa lilleke küll siia sattusid …avastasime, et oleme ainsad valged keset kahtlast rajooni. Kiire poeskäik ning pizza kaasa, nii me üle räpaste tänavate, saateks autodest kõlava bassitümakas hotelli varjume. Rohkem õue me ei läinud. Isegi pesumasinat käisime Silviga koos käivitamas 🙂
