Mägedega on mul ikka miski tõsisem asi ajada…. see mägedevaimu kutse on võimas. Minule mõjub. Unustan kõik muu. Täpselt nii ka siin ühes maailma ilusaimas paigas Yosemite Rahvuspargis.
Ameerika on suur. On suured autod, suured majad, suured inimesed ja on suur loodus. See on maa kus asuvad maailma kõige suuremad taimed ja just nendega soovisin ma täna siin Mariposas kohtuda. Kõik muud elamused olgu boonuseks.
Ma ei tea mis kepp selle ajavahega seekord on aga ärkan jälle kell 4.00 hommikul. Nüüd on aga midagi puhta sassis sest telefon näitab aega 5.00 ja toa kellad hoopis tund varasemat. Mitte millestki aru ei saa. Olgu öeldud, et selgus saabub alles õhtul kui teema tuleb jutuks ja Kati Taavi kingitud California raamatust loeb , et siin keeratakse suveaja peale kell märtsi esimesel pühapäeval. Nüüd siis on meie ajavahe üheksa tundi.
Tegelikult on olnud super öö, üksteise võidu on norsatud aga õhu liikumine on toas olnud hea ja tekid-padjad suurepärased. Peale õuduste hotelli San Franciscos oleksime kui tuhadne öö muinasjutus. Eks ma olen süüdi ja oma sahmisega ajan kella kuueks hommikul ülejäänud poruka üles. Rehabilteerin end ehk kohvi tegemisega. Igal juhul asjad sujuvad ja peale 07.0o sõidame juba meie imelisest hotellikesest. ( hotelliks on seda vale nimetada, tegemist 6-7 toalise majutuskohaga mida peab üks ameerika pere). Mis seal ikka ,teeme reklaami 5th Street Innile Mariposas. Üks ütlemata lahe koht siin vanas kullakaevurite külas milles 1200 elanikku.
Minu süsteem on lihtne. Katsun enne sukeldumist loodusesse kohtuda mõne kohalikuga, et ammutada väärt infot. Kes muu see paremini asjadest teab kui ikka kohalik maasool. Salooni omanik on mulle väärt infot andnud kuhu minna ja mida vaadata ja kuidas minna. Marsuut paigas ja jehhat. Hommik on jahe, pea 100 km sõita rahvuspargi sissepääsuni ja nii anna sirgetel talda ja samal ajal filmin. Ahjaa, et ei tekiks arusaamatusi siis 100km pole siin miski vahemaa. Me elame maakonnakeskuses enne rahvusparki ( vaat et viimane küla enne metsi) ja lõuna värva sissepääsuni ongi 100km siit linnakesest. Kõik on suur, ka vahemaad on suured!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… sirge tee, filmin ühe käega teed ja vastutulev auto on kuidagi teistmoodi. Kurat, sellel on ju vilkurid peal. Näen peeglist kuidas ta pidurdab ja alustab ümber pööramist. Selge, nüüd on klaar. Ei lähe palju aega kui näen peeglist lähenevat patrulli ja ongi tuled-sireenid peal. Süda hakkab sees kiiremini lööma ja adrenaliin möllab. Jälgin peeglist kuidas policeman läheneb meie autole käsi relvakabuuril valmis. Pulss läheb aiva kõrgemale. Ilgelt põnev on, ausalt on põnev! Ma olen kihutanud ja mitte vähe – 50 miili alas 70-ga. Patrull vaatab mu lube üheltpoolt ja teiselt poolt. Raudselt näeb ta esimest korda eesti lube ja kuuleb üldse esimest korda eestist. Ei ole pika jutu mees. Ütleb, et edasine tee on kurviline ja see kõik on mu enda ohutuse huvides ja ärme enam niimoodi tee ning good by! Tahaks mehele shokolaadi viia aga Tarmo palub seda jumala eest mitte teha. Kapotile väänamist ei toimu ja helikopteriga tagaajamist ka mitte. Sõidame rahulikult edasi. Ei ületa kiirust rohkem.
Mariposa Grove – see on see paik kus tegelt kõige paremini näha hiiglasi. Ja nii ta on. Parki sisenemiseks tuleb ära anda 25 USD ja selle eest saab nädalakese tiirutada autaga pargi alal. Sekvoiad on nagu elupuud aga 100x korda suuremad. Tüvi, lehed ( neil ei ole okkaid), koor jne on kõik nagu elupuul. Ja nad ongi elupuud arvestades nende eluiga ( vanemad puud pea 2000 aastat vanad). Puud ei ole mitte niivõrd pikad kui just nimelt jämedad. Ümbermõõt näiteks pea 30 meetrit, kõrgus 70m. Alustame matkamist 1700m kõrguselt. Mõnel pool on natuke isegi lund näha . Külma võitu on. Ongi raske käimine, sest hommikune päike hakkab soendama selga ja samas õhkab metsa alune jäist külma. Oma osa annab õhuhõredus. Oled higine ja samas on külm. Aga sitta sellega, me tulime ju maailma suurimaid taimi vaatama. Ja taimed allahindlust meile ei tee. Saame täie raha eest nautida linnulaulu ja päikesekiirte vahel sätendatavate hommikuste kastepiiskade vahel olevate sekvoiade majesteetliku suurust. Ma teadsin, et need on suured puud. Üks asi on neid pildi pealt vaadata , teine asi neid paitada. Nende vahelt läbi jalutada…. aga hoopis kolmas asi.
.jpg)
El Capitan on ronijate püha graal. See on kaljusein Yosemite rahvuspargis mida teab iga vähegi mägede kokku puutunud ja selle haiguse käes kannatav inimesehing. Siia tulevad kokku üle maailma hullud , et panna proovile oma oskused ja tõestada endale jummel teab mida. See on nagu palverännak. Mina ei ole seinaronija ja ei saa selleks kunagi. See „soolikas“ on minu mäejumala puudutusest ära jäänud. Õnneks või kahjuks. Küll aga oskame hinnata seda mida „vanajumal“ on siia kahe kammulaga andunud. Tea kas taat oli vintis või savu all kui ta Yosemite piirkonda kujundas aga miski heldus pidi temas olema , et indiaalaste maad sellise loodusega õnnistas. Inimese jaoks ei ole see maa aga üldse mitte õnnelik olnud. Pea 4000 aastat elas siin vaene indiaanihõim sinnamaani kuni 19 sajandi alguses valge mees üle Kaljumägede siia jõudis. Valgemees ei rahuldunud tammetõrust tehtud palvehelmestega ja tipidega. Ta leidis kulda. Ja nii kadus vaid paarikümne aastaga indiaanlaste sugu siit piirkonnast. Aga lõhn jäi alles. Nii rääkis mulle indiaalane kohalikus muuseumis. Küsisin temalt unenäopüüdja kohta. See pidi olema teiselt poolt mägede hõimude rida kuhu ma nädala pärast teel olen. Siinse piirkonna rahvas sai oma nägemused ikka pilvest…..see tähendab piibust.
Õhtul võtsime pitsat. Võtsime kõige suurema pitsa mis võtta andis. Õigemini kaks tükki. Oi pagan, see XXXL pitsa on võimas. Sõime kõik kolm lõiku ja enamik pitsasid on ikka alles.
Homme läheme surmaorgu. Tipisse. Kuulama koiottide ulgu ja lõgismadude kõrinat.
