Alcatraz, kuldsild ning trammid on tuntumad “kaubamärgid”, millega San Franciscot maailmale tutvustatakse. Muidugi on lisaks veel mitmed toredad linnaosad mida turistid hordidena mãest üles-alla sõeludes külastavad kuid kindlasti omaette vaatamisväärsus on öine linn ning samavõrd hommikune vaatepilt, mis linnast järgi on jäänud.
Nii oleme oma kogemuste pagasisse pakkinud öise klubielu kui ka kodutute hordid, kes ei tea kust ilmuvad tänavatele magama. Päikesetõusuks on kodutud küll justkui maa-alla vajunud – on tänavatel levimas kohutav hais ning prahihunnikud, millest püüame kiiresti liikudes lihtsalt üle hüpelda.
Jah, oleme omamoodi hullud ning veel enne päikesetõusu tormame pier 33 kassa suunas ning loodame, et oleme esimeste hulgas ja saame piletid Alcatrazile.
.jpg)
Alcatraz on see tore saareke kus asub kurikuulus vangla koos veelgi kurikuulsamate vangidega. Saart koos hoonetega on hästi näha ka kaldalt, ometi tahaksime kangesti saart lähemalt näha. Kuid see ei ole lihtne sest piletid on nädalaid ette müüdud ning isegi “mustal” turul on nendega defitsiit. Kuid San Franciscosse tulimegi peamiselt vangla pärast. Oli jäänud vaid õhkõrn lootus, et kui varahommikul kassade juurde seisma tuled, eraldatakse samaks päevaks mõned piletid – aga ainult esimestele.
.jpg)
Jah, saime kaua oodata ning ärevusest küüsi närida aga lõpuks me laeval olime ning oma jala päiksepaistelises vanglasaarel maha panime.
Vangla on vangla ning tänu kõrvaklappides tulevale “videotuurile” saab piisava ettekujutuse kuidas eluolustik vanglasaarel toimus. Kogemus igati lahe ning võis oma varahommikuse ärkamisega täitsa rahule jääda.
Kuldsillake on kindlasti kaugelt ilusam kui üle sõites, nii me San Franciscoga hüvasti jätame. Ja omakeskis arutades leidsime , et käidud nähtud linnakest arvatavasti rohkem ei külastaks.
Tee San Franciscost Mariposani on äärmiselt huvitav- pinnavormide erinevused on niivõrd kaunid, teistsugused ning pärit justkui muinasjutust, mida kindlasti on võimatu sõnadesse panna -seda peab lihtsalt ise nägema.
Teel olles põikame korraks ka kaubanduskeskusesse kus pärast tunnist kappamist leiame, et peale Ragnari meist keegi praktiliselt ühest osakonnast kaugemale ei jõudnudki. Küllap tulevikus mõnes keskuses saame aega viita rohkem…Peale turbo-ostlemist läks kere aga väga heledaks ning lõunatasime seekord toredas söögimajas – ribid, salat, kartulipuder olid imehead, eriti peale neid hamburgereid ja hot doge, mida siin vitsutanud oleme. Ka Della sai lõpuks oma vahvli vahtrasiirupiga kätte – mis sa hing veel tahad?
Mariposasse jõudes muutub loodus veelgi ning leiame enda öömaja imepisikesest ülilahedast mägedevahelisest külast ning esimest korda oleme oma hotellitoast sedavõrd vaimustatud, et jääme seekord siia lausa kaheks ööks. Pealegi tahaksime Yosemite rahvuspargis terve pika päeva veeta sest siin paistab olema kõik nii erinev ja kaunis. Sama erinev ja armas oli meie külastus kohaliku kõrtsu perenaise ja tütrega. Kui juba üle ukse sisse astusid, pistis vanaperenaine käe pihku, tervitas. Uuris nime ja kust me pärit oleme ning loomulikult valgustati meid kõrtsu kui ka Mariposa ajalooga. Sinna baari jäi ka eesti parberkroonine meie nimedega – ehk õnnestub meil kunagi siia tagasi sattuda ja ehk toob see kroonine rikkust meie rahakotti sest Mariposa on üks vanim kullakaevanduse küla ning antud kõrts oligi rahatähtedega kaetud – me ei saanud ju kehvemad teiste külastajatest olla.
Ja seda ka, et Mariposa tähendab liblikat. Noorperenaine see-eest jagas lahkelt teadmisi “mida me võiksime külastada ja kuhu Yosemite rahvuspargis vaadata” ja samuti vestelesime temaga teemadel ” kas ja kuidas suhtub tema väitele, et ameerikas on palju nn keep smilingut. Mariposa on ülilahe koht siin päikese all!
