Los Angeles – päev 2- Ragnari jutuke

Ja ongi käes aeg haarata kätte virtuaalne „sulepea“ ja lasta üle pika aja klahvidel käia ka minu poolt. Kõige pealt soovin tänada paljusid häid sõpru ja tuttavaid kes suuremal või vähemal määral on aidanud kaasa sellele , et me täna oleme just siin. Suur Aitähh Teile!

Aastaid blogipidamist on meile  tekitanud ka omad fännid, kes ikka ootavad, et me miskit mahlakat postitaks. Muide, hiljuti juhtusin nägema kuidas üks fänn oli lausa interneti välja printinud nagu Luuasare Ülo Õnne tänava seriaalist. Vot siis – on ka selliseid fänne olemas kes, meie blogi lausa paberi pääle välja prindivad!

Aga nüüd asja juurde ja on mida meenutada tänasest!

Hommik – mis pagana hommik, kell on ju 4 öösel!   Aga mu uni on lännu. Piilun vaikselt ringi ja saan aru, et Kati on juba mõnda aega üleval olnud ja vaikselt üritab miskit kribada arvutisse. Väljas on veel pime aga suuremat sorti  juustukera taevas annab aimu selgest ilmast. Püüame olla küll vaikselt aga sosistamine ajab meie pesamuna ikkagi ülesse ja väga pahur teismeline kurjustab meie mõlemaga rangel toonil. Kasu sellest miskit pole ja nii naudimegi hotelli rõdu pealt päikese tõusu Los Angeleses.

Õnneks on siin maal kõik väga varajased ja nii on kell 6.30 hotelli söögikoht otse loomulikult avatud. USA hommikusöök hotellis on teada, heal juhul saad saiale maitsetu „tädijuustu ehk sulatatud juustu“ peale võõbata ja sellega asi piirdub. Mnjaa, meie suhtlus omavahel tõmbab aga kõigi tähelepanu ja nii vahib mõnigi teine külaline meid varjamatu huviga.

Paneme plaani paika ja esimene asi on muidugi auto kätte saada rendifirmast. Hotelli shuttle ( transfeer kes veab külalisi iga tunni tagant lennujaama ja hotelli vahet) tegi meile eile tünga ja nii nõuan , et meid täna hommikul veetaks lennujaama. No problemo. Autojuht on mehhiklane ja ei jaga suurt miskit inglise keelest. Bussis on ruumi rohkem ja nii sõbrunen ühe texase tüübiga. Räägin eestist, lennust siia ja isegi Putlerist. Kõige rohkem teeb talle nalja vana hea sõna „ Jää-äär“. 

LAXi lennujaam ei ole küll maailma suurim aga kindlasti üks kuradima pirakas lennujaam mille ümber on ummikud sama tavapärased kui see, et päike tõuseb idast. Rendifirmas läheb asi kiirelt, eeltöö on tehtud ja teenindaja annab mulle paberi mil peal 4 SUV. Tavaliselt lähed kuhugi putkase oma asjadega ja sealt saad võtme. Onju nii? Seekorda on aga midagi täiesti uut. Mitmekordne parkimismaja on täis erineva hinnaklassi autosid ja peame ise valima rivist auto mida tahame. Kõikidel masinatel on võtmed ees ja nii käid mööda parklat nagu autopoes. Valik tehtud ja nüüd veel ainult GPS peale vaja panna ning tuld hotelli poole…. kui avastan, et olen GPS Navigaatori asemel kotti pistnud hoopis samas suuruses tavalise kõvaketta karbi. Tunnen kuidas juuksed püsti tõusevad.

Olen eelnevalt meie seltskonnale rääkinud kui keeruline oleks sõita sellises suurlinnas nagu Los Angeles ilma navita….. Ja ei ole midagi teha, tuleb hakkama saada. Ukerdame kümmekond korda kindlasti valesti ja tagasi ning ümberpöördeid on ikka kuhjaga aga kuidagi moodi jõuame siiski tagasi hotelli.

Plaan on esimeseks päevaks lihtne. Kõigepealt Walmartist varusid vaja hankida, siis vatsad ära täita ja siis varbad pista Vaiksesse ookeani. Plaan töötab suurepäraselt. Jätkuvalt saab Walmartist 8 alumiinium pudeliga plokki Budi 7 USD eest, maasika kilo on 4,45 USD ning 0,7 L Jim Beam on 11 USD. 2 liitrine ameerika rahvusjook ei ole ka tõusnud ja maksab täpselt 1 USD.

Manhatten Beach.  Ida rannikul on neil saar sama nimega, siin nüüd beach.  Igaljuhul on tegemist ühe ameerika kallima rannaalaga , seda siis kinnisvara hindade ja maa poolest.  Ja surfarite paradiis.  Ranna ala peal ei ole ühtegi söögikohta vaid promenaad ning võrkpalli mänguväljakud. Kõik restoranid on 3-4 tänavavahet linnas sees ja siis  ühe pika tänava peal. Ega nad tegelt restod polegi vaid sellised hipikultuuri ja millegi tänapäevase  olustiku vahepealsed söögikohad. Ehedad, nagu filmis. Mehhiko päritolu vanem naisterahvas valab sulle kannust kohvi, sama päritolu higine paksemat sordi amigo vehib pliidi ees lapiga. Viisakus ette ja taha. Arve on käsitisi kirjutatud. Minu California burger on täpselt selline nagu ta olema peab. Krõbedad peekoniribad sulavad suus. Sibul on kange ja avokaado pehme. Coca on jääga ja päike soe.  Keegi ei rapsi, ei närvelda, kõik on chill!

Olen 100% kindel , et eestis tegutsev  terviseamet oleks kogu selle tänava söögikohad koheselt sulgenud ja hipid nälga jätnud edaspidiseks….

Nüüd on ta ära katsutud – Vaikne Ookean !  Vesi on meie jaoks täiesti ujutav. 17C on kindlalt temperatuur. Aga ujuda ei oleks ranna ääres võimalik, lained on väga vaikse ilma kohta siiski nõnna suured , et tegemist oleks lihtsalt lainetes hüppamisega. Kahjuks või õnneks toibun külmetuseviirusest ja nii ole küll kuidagi mõistlik end üle kere vette visata. Lainemurdja pealt on vahva vaadata kuidas mõned hülgepoisid on tulnud vaatama surfareid. Vahepeal pistavad oma pea välja ja pugistavad tõenäoliselt naerda kui surfar kaob laua pealt lainetesse.  Tagasi auto juurde tuleme mööda esimest alled ranna ääres. Miljardivaatega majad on lummavad. Ma võiks siin oma „rest of life“ küll veeta ja suusatamise asemel surfamise selgeks õppida.

Tagasi teel hotelli on ristmikul meie kõrval paremas reas vanemat sorti jeep ja roolis blond kohalik american girl. Tarmo on kõrvalistuja koha peal. Lasen akna alla, girl vaatab meile kohe otsa,  lehvitab ja naeratab california girli moodi. Keskealistel meestel on rõõmu kuhjaga! Naistel tagareas nalja nabani!