Täna on meid õnnistatud imeliselt päiksepaistelise ja sooja ilmaga. Kas pole tore ühiselt minna sõitma jalgratasega? Ja, et asi poleks tavaline, valisime seekord sõitmiseks vesijalgrattad. Jah – just sellist mõnu saab nautida Keila jõel. Kui esialgu ollakse ettevaatlikud (mine tea, äkki läheb ümber) siis meetritega kasvab julgus ja juba saame nautida ümbrust, ilusat ilma, tasast jõevoolu ning seltskonda. Kahjuks küll veetase on (üllatav, et pärast sellist vihmaperioodi) madal – ei saagi jalgratastega Keilast Keila-Joani põrutada ning peame ühel hetkel otsa ringi keerama ja alguspunkti tagasi sõtkuma. Mis loomulikult tähendab seda, et vastuvoolu kodutee on pagana raske ning kui sõukruvi ümber veetaimed jäävad – siis kujuneb tavapärasest 2 tunnist hoopis pikem sõit. Pimeduses, kuupaiste valguses müttad jalgrattaga ning veevool kannab sind tagasi kui sõukruvi puhastad ja tundub, et siia sa jäädki. Kui veel pedaal vee alla vajub, tundub olukord eriti lootusetu. Nii tehakse ühiselt koostööd – küll köiega vedides, küll tagurpidi sõites aga nii hea tunne on kui lõpuks sügavamasse vette pääsed ning edasine teekond normaalselt kulgeb. Jah – oli raske aga pagana põnev! Nii me praktiliselt südaöösel oma jalgrattamatka lõpetame.
