Kui Eestis veel suvi oma aega ootas, otsustas üks kirju ja seiklushimuline seltskond – Silvi, Eevi, Della, Tarmo, Silver, Mart, Ragnar ja Katrin – võtta ette reisi Sloveeniasse. Siht ei olnud lihtsalt päikest nautida, vaid kogeda midagi uut, päris ja meeldejäävat. Ja seda me ka saime, kuhjaga!
Reisi üheks tipphetkeks (sõna otseses mõttes) kujunes tõus Matajuri tippu. Paljude jaoks oli see esimene kord sellisel kõrgusel matkata – ning loomulikult ei jätnud ilm meid rahule. Saime kõike: rahet, välku, äikest ja lõpuks olime sunnitud mägionnis varju otsima. See oli veidi hirmus, väga märg, aga ka uskumatult äge kogemus – kindlasti räägitakse seda lugu veel kaua.
Rahulikuma poole pealt saime nautida ka Sloveenia maaelu – maitsesime kohalikke taluroogasid, mis olid lihtsad, ausad ja tohutult maitsvad. Ja muidugi ei saanud me jätta vahele ka klassikuid: sõit paadiga üle Bledi järve, kus iga hetk tundus postkaardivääriline; rafting mägijões, mis pani kõik meeled tööle ja tõi kõigisse lapseliku elevuse; ning isegi kelgutamine – keset suve!
Kultuurihuvilised meist said oma doosi Kaljutüdruku juures, kus vaatamine võttis vaikseks, ja lõpuks viisime oma päevad mõnusa puhkusega mere ääres – Pirani käänulised tänavad, soolane õhk ja päikeseloojangud panid punktiks meie väikesele seiklusele.
Kas me läheks tagasi? Kindlasti. Kas me teeme midagi sellist uuesti? Ilma kahtluseta.
Sloveenia – sina olid metsik, kaunis ja meeldejääv. Me tuleme veel.
