Elu koosneb enamasti lühikestest otsustavatest tegudest, millele järgnevad pikemad ja rahulikumad ajavahemikud. Ja nende vahemike kestel tuleb omandada kogemusi. Nii ütles kunagi ammu üks Šveitsi filosoof, kirjanik ja jurist. Ja eks tal on olnud õigus. Elu on justkui triibuline sebra. Vähemalt sama triibuline on ta ju küll. Ja üks neist meie triipudest kuulub seekord Suurbritanniale kuhu juuni alguses teadlikult sattusime.
Peasüüdlaseks Carmen, kes kavatses just nüüd saada 20 ja ennast kenasti just Wolverhamptonisse poetada. Nii ei jäänud kallitel vanematel muud teha kui õnnitlemiseks UK põrutada. Eks uudishimu vajas toitmist ka. Ikkagi tahaks näha – kuhu, kus, mismoodi, miks ….
Ka seekord sai proovitud ühtteist uut, mille kogemused meil siiani puudusid. Näiteks Raynairiga lendamine. Teatud mugavuste puudumine pole kindlasti takistuseks, et teinekordki ei kasutaks selle firma teenuseid. Igati kena teenindus ja mis peamine – lend ise kulges suurepäraselt. Nii tõus kui ka maandumine.
Kuid Inglismaale tagasi tulles: räpased linnad, pealetükkivad murjamid, tüüpiline arhitektuur, kummalised kombed, sõbralikud inimesed ja imelik söök. Ja meie väike „suureks“ kasvanud tütreke, kes on imenud endasse tüüpilise inglismaa – olles nii tuttav ja samas võõras. Küllap kaasa aitas sellele ka tume juuksevärv.
Kui esialgu ongi taaskohtumine veidi kohmetu, eriti peale Carmeni ühika külastust – no on jube koht. Tänu infole, et kohe kohe toimub siin ühikas remont – pääses Carmen tõsiasjast, et oleksin ta koheselt kaasa pakkinud ja Eestisse tagasi toonud.
Meie kodu ühikast eriti kaugel ei olnud. Tore eramaja, veelgi toredamad toad. Vannitubades on nagu inglismaale kohane – vannid ja eraldi veekraanid – soojaveekraanist tuleb lausa keev vesi ning külmaveekraanist põletavalt külm vesi. Hammaste pesemiseks tuleb võtta appi kindlasti tops ning vannis olles tuleb vett pidevalt segada. Muidu üks pool kehast külmetab ja teine pool kehast võtab kahtlase punase värvuse. Vaevalt tahad keedetud vähi tunnet tunda – seega vannis tuleb vett pidevalt segada.
Esimesel õhtul tutvusime Wolverhamptoni kesklinnaga kus selgus, et meie raha ei taha ükski pubi. Lastega lihtsalt sisse ei lasta. Carmen üritas meid lohutada: ega me seda vaatepilti näha ei tahakski. Pidavat olema ikka vääääga kole vaatepilt.
Õnneks on Inglismaal elamas kreeklased, kellele see-eest meeldime sedavõrd, et suurde saali (kus muide türukuteõhtu pidu pidamas lausa kolm erinevat seltskonda, lisaks neli erinevat sünnipäeva seltskonda) tekitatakse ka meile laud ning kreeka restoran sai rikkamaks veel ühe sünnipäevalapse näol. Kokkuvõte: kreeklased armastavad palju süüa, palju juua ning pidutseda. Esmakordselt saime meiegi kõik koos tantsida söögilaual ja osaleda puntratantsus. Nii me keset ööd lõbusas meeleolus oma valge maja poole tatsusime ja päeva õhtasse saatsime.
Hommikusöök kell 9.00 – rasvane peekon ja mitu vorsti, palju ube ja lögane tomat. Lisaks härjasilm ja lahustuv kohvi. Eelmise õhtu kreeka toit veel maos ringlemas – kugistame hommikusöögi kuidagi alla. Maitses asi veidi kummaliselt. Järgmisel hommikul keeldus Della seda söömast (sai krõbinaid).
Just see päev oli Ragnar otsustanud siin mängida vihmajumalat ning Inglismaa taevas avas oma suurepärased pilved – kallas oavarrest ning sekka sähivisid välgunooled. Midagi muud polnud teha kui sukeldusime kaubanduskeskustesse. Koht kus heameelega ei viibiks…. nii suudame vahepeal tujutseda ja tüdineda kui ka leppida ja rõõmustada. Päeva parim osa oli see kui lõpuks seal lahkusime. Vähemalt minu jaoks. Käisime ära mingi loomaaia väravates, seisime vahelduseks mõnes poeparklas , sattusime külastama farmi (täitsa tore farm koos loomade ja köögivilja/juurika aiaga)
ja sööma toredasse „pubisse“. Terje kasutas juhust ning proovis ära „fish and chips“ ning samuti üllatusime kohaliku õlle headuses. Õhtul jalutasime Wolverhamptoni pargis, üritasime meelitada kohalikke oravaid. Ja poes loomulikult käisme veel poes…
Pühapäeval seevastu oli ilm meile armuline. Ragnar samuti – valinud välja kaks sihtkohta, mida peab külastama. Esimene neist koopasse ehitatud majad väärivad eestlaste külastust, küllap ta nii arvas.
Kui lõpuks Wolverhamptoni eeslinnast välja saime – algas lõpuks kõik see, mis meile vist tegelikult meeldib. Imelised põllud, kaunid majad, tore loodus. Koobaste otsingul läksime lausa nii hoogu, et kogemata astusime mõne kilomeetri võrra sihtkohast hoopis mööda – see eest nägime veidi kõrgema kõrgendiku otsast üle laiuva silmpiiri ja tuleb tunnistada – vaatepilt oli lihtsalt ilus. Koopad iseenesest olid lahjad, kuid koopast ehitatud maja väga „ehe“.
Jäätiseauto teadis, et me tuleme ning oli parkinud oma käru praktiliselt meie auto kõrvale. Loomulikult tegime hulgiostu ning jäätiseonu muhles mõnuga. Jäätis ise maitses väga jubedalt. Sama jubedalt maitses ka siirup, mida Joonas mahlapähe oli muretsenud. Siirupi sai Carmen lõpuks endale. Veega lahjendades on ta kindlasti joodav.
Selleks korraks tuli Carmeniga hüvasti jätta kuid õnneks ei tulnud selle üle kurvastada – peagi külastab ta Eestit. Tegelikult polegi enam suurt palju aega selleni… küllap ta siis ise eesti olles võtab kõigiga ühendust.
Teine sihtkoht, mida tuli Ragnari arvates külastada asus juba peaaegu Manchesteri külje all ning tegemist oli ahvidepargiga. Inglastele need elukad vist meeldivad. Lahe park, veelgi lahedam loodus ja org. Kahju ainult, et ühtsorti ahve on park täis. Ripuvad puudel ja ronivad maas. Nokivad teri ning külastajad jätavad absoluutselt neid külmaks. See eest inimesed imetlevad ja ohhetavad.
Palju toredam seiklus algas aga pärast ahvipargi külastust. Joonas ja Della said ennast panna proovile seiklusrajal, mis siia „Robin Hoodi“ metsa rajatud oli. Jätsime lapsed Ragnari hoolde, püüdsime meie Terjega leida üles inglise (itaalia) aia, mille reklaame ja viitasi siia jagus.
Hiljem kuulsime, et lapsed olid olnud seiklusrajal nii tublid, et lasti lastel rada uuesti läbida – seekord siis kiiruse peale. Veidi jäi Joonasel rekordist puudu aga kui me hiljem neid kolme kohtasime – pakatasid nad silmnähtavalt õnnest, rõõmust ja adrenaliinist. Päev oli kordaläinud!
Meie Terjega proovisime läbi tugida süstavõistlusest, mis just täna oli avastardi saanud. Keegi onkel võttis meid siiski rajalt maha küsides kuhu me plaanime minna ning teatas, et see kõik maksab. Kord 9 naela, siis paar naela ja lõpuks pani meile käepaelad ja saatis meid „pikalt“ ehk mainis, et ostke siis mõni pirukas või kook… Vahel on hea mängida turisti, blondi ja olla lihtsalt naine…
Kui see imeline inglise/itaalia aed pidi olema kohe nurga taga – sai meie rännakuks ringkäik ümber järve, mis sugugi polnud väike. Üle poole tunni kiiret kõndimist ning voilaa – imeline aed rullus meie ees lahti. Nii pagana kahju, et lihtsalt lippasime kogu aiast läbi. Siin oleks tahtnud veeta kogu päeva. Kuid sama kiiresti kui tulles, kappasime juba tagasi, saateks ikka süstavõistlused, millele kaasa elama oldi tuldud lausa suguvõsaga.
Lõpuks maandusime Manchesteris ühte itaallaste perehotelli, saime osaks lõbusale Spirose teenendusele itaalia restoranis ning kui lõpuks vihm järgi jäi –jalutasime tänavatel ja tagahoovides. Külastasime linnaparki ja kohalikku ainsat avatud poodi ja hilisööl püüdsime hävitada jooke, mida lennukisse kaasa võtta ei saa.
Lennujaamas sattus Della „punasesse“ tsooni ning peale põhjaliku läbiotsimist, „targa plasteliini“ avastamist (ja tollionu poolt ära viskamist) saame asuda ootama lennujaamas, kus pidi palju poode olema. Tegelikult oli siin vaid kolm õnnetut poekest ning palju igavat ootamist. Muide, Terje osales mingis küsitluses ka – järelikult oleme kuskil statistikas sees
Lennusõit koju. Eestis lõpetame reisi ühiselt hamburgerit näsides. Ja nendime, et kuidagi vaikne, hall on … ja teenindus annab soovida.
