Elu siinpool käib päevavalguse järgi. Hommikul päikesetõusuga üles ning õhtul kui kell 18.00 on ning pimedus maad vallutab – jääme meiegi „koduseks“. Ongi tavaline, et kuskil kell 19.00 kukub Della voodisse unemati maale ning meil on aega surfata internetis, lugeda raamatut või nautida lihtsalt sooja õhtut. Ideaalne võimalus virr-varrist puhata ning päev kokkuvõtta.
Hommikul lahkusime oma sürrist öömajast. Ega midagi kurta pole, kuid see oli tõeliselt sürr öömaja. Omamoodi lahe kogemus ja neid siia ameerika maale ju kogema tulimegi. Ja seekord soovisime oma kogemuste pagasisse lisada külaskäiku maakate juurde. Ragnar leidis neti vahendusel väga laheda majutuskoha kuskile looduskaitse alale ning nõnda ootusärevuses autoga kiirteele vurama asusime.
Kiirteed on tasulised nagu ikka. Oleme endale muretsenud autosse vajaliku „passi“ ehk saame kihutada kiirteel, muretsemata maksmise eest. Kuid keegi oleks võinud siis eelnevalt seletada kuidas tuleb ka käituda, et „pass“ töötaks. No ei ole sul aega seal kiirteel unistama jääda ning mõelda, et vot lähen läbi selle värava. Loomulikult panime otsejoones läbi vale valveputka. Õnneks siin vähemal sireenid karjuma ei hakanud nagu Hispaanias juhtus. Saime vaid maksupunktis oma rahakotti kergendada ning kuhjaga nõuandeid, et kuidas ja mismoodi järgmistel kordadel tegutseda.
Sisemaale sõites muutus ka loodus. Palju vesist ja soist ala, sekka suured põllualad mustade lehmadega. Kuidagi kummaline tunne tekkis, kuid leiame suuremate viperdusteta looduskaitseala ülesse. Loomulikul on sissepääs tasuline, seda tegelikult ainult autodega sissetungijatele. Maksame virisemata sest eelkõige huvitab meid öömaja võimalus. Kas tasuks siia ikka jääda?
Pargime auto infomaja ees, mis nägi välja kui meie RMK infokeskus. Maja sees on esindatud kõik elukad kes kaitsealal pesitsevad. Nähes madude kollektsiooni….just isu matkata ei teki. Siiski plaanime autoga vähemalt tiiru teha, kui paistab midagi lahedat – küll me siis ka matkama lähme. Siseneme hämarasse palmisalusse, mis on tegelikult väga tontlik aga omamoodi kutsuv.
Esimeses peatuspunktis ronime autost välja ning lähme uurima ornitolooge. Midagi nad põnevuses vahivad. Usun, et neid jättis külmaks flamingod kes patseerisid jõekaldal. Tegelikult kubises jõeke krokodillidest. Loomaaias on neid hea jälgida aga looduses? Mingi matkatee läheb veel jõekaldast mööda, millele meiegi suundusime. No väga palju me selles mudases palmisalus just käia ei saanud kui ei tea kust meie jalgade eest sibas mööda mingi elukas….tagurpidi käik sisse ja krapsti olime tagasi autos.
Ei tahaks tõtt vahtida mõne krokodilliga. Sõitsime edasi järgmise matkatee algusesse ning ka see teekond läheb läbi muda. No ei ole mul isu sinna müttama minna.
Kogu autotee sõidabki läbi sünge palmimetsa ja meie väljavaadatud öömajakesed asuvad keset võsa. Ja kui oled üürinud endale sellise osmiku, siis pärast kella viite sa kaitsealalt lahkuda ei saa. Nii ööbidki puumade, madude, krokodillidega..
Otsustame selle valiku jätta ning sõidame läbi pargi veel päris tükk aega. Vahepeal vaatame üle kuidas kari turiste järvele viiakse ja mõistame, et peagi on tulemas nädalavahetus. Autode killavoor saabub ning majakestesse saabuvad puhkajad. Kahjuks pole meie nii ettevalmistatud, et saaksime siia jääda. Siiski jättis elu maal omaette toreda mulje. Siin elatakse hoopis teistmoodi ning kes vähegi on näinud filme ameerika randšodest – täpselt selline see ongi.
Meie võtame suuna hoopis lõunasse ning tungime Evergladesi poole. Käime Bonita beachil ujumas ning teades kui inimtühi võib järgmine looduskaitse ala olla – otsime targu öömaja linnakeses nimega Naples. Väike McDonaldsi külastus free Wifi tõttu ning sõber bookingu kaudu leidsime endile toreda öömaja. Oleme keset linna justkui rohelises oaasis. Meie toa ees on banaanisalu ning väikesed sisalikud sebivad ringi. Ahjaa üks rott kukkus banaanipuu otsast ka alla… nagu küpse õun. Kohe kõrval asub kohalike suvila või ehk ka elamurajoon – vot see on juba vaatamisväärsus omaette (fotod on üleval Facebookis).
Teiselpool asuvad aga rikaste elamud ja suured hotellid. Naplesi rand on muide see koht kuhu kilpkonnad munele tulevad…paraku lõppes oktoobriga hooaeg. Jalutades rannas ühtegi kilpkonna ei kohanud aga pelikane see eest küll.
Rikaste elamurajoonis on äärmiselt vaikne. Rohi on justkui suur ja pehme madrats. Astudes muruplatsile vetrud nagu batuudil. Iga rohulible on ülitäpselt lõigatud. Peenrad piinlikult korralikud ning inimesed lehvitavad ja tervitavad. Isegi koerad käituvad kuninglikult. Täiesti teistsugune maailm. Ikka miski suudab üllatada. Ei tea kas neil on kokkulepitud, millal nad muru niidavad ja peenraid rohivad?
Autokütusest saab Ragnar pikemalt ise kirjutada aga vanduma teda see võttis. Ka vihmajumal on siin asunud tööle – vihmapilved jälitavad meid kuid õnneks vihma me veel pole saanud. Kuskil Illionise kandis möllab tornaado .
