Vaatamata eilsele meeletule päevale ärkan jälle USA mõistes tavatult vara. Ajavahe anna endiselt tunda ning mitte midagi teha ei saa. Püüan teisi mitte häirida ning teki all vaikselt nohisedes telefonis netis surfata kui avastan, et sama tegevust harrastab kõrval voodis Della. Nii me vaikselt vahetame sõnumeid läbi FB ja püüame mitte häirida Ragnarit. Ometi ärkab ka tema, ju samuti vaevleb temagi ajavahe käes. No jah….eestis juba lõuna käes.
Kuid õnneks laabub kõik kenasti ning ongi hea, et ärkame vara. Eks tuleb teha mõned tööasjad ning tuleb arvestada selle pagana ajavahega.
Hommikusöök USAs on kummaline. Vähemalt hotellides, niipalju kui meil tänaseks kogemusi on. Peamine söök on vahvel vahtrasiirupiga. Vahvel tuleb endal valmistada ning täna näeme kuidas siis üks tegelane vahtrasiirupiga kaetud vahvlile veel kaks suurt topsitäit võid vahvlile kallas…Ma ei imesta, et nad tõesti tüsedad on. Kuid hommikusöögi juurde tagasi – iseküpsetatud vahvel, kaks keedetud külma muna, üks jogurt ja kohvi lõhnaline lurr. Selline ongi nende hommikusöök. Mingi väike kringel ja palju moosi. Ei mingit vorsti, liha või “värsket”.
Teine võimalus on hommikust süüa kuskil söögikohas kus siis pakutakse peamiselt pannkooke. Muide ka pannkoogid on meie poolt proovitud ning need ei sarnane üldse “eesti” pannkookidega. Pigem on tegemist pooltoore biskviidiga. Kohati nagu oleks soolane suutäis, samas jube magus. Kuid samas – moos on tõeliselt maitsev. Ja iseküpsetatud vahvel vahtrasiirupiga on samuti hea.
Teine asi, millega oleme kokkupuutunud on see, et nüüdseks kolmes erinevas öömajas ei käi ükski aken lahti. Ei mingit tuulutust, on vaid konditsioneer, mis muudab iga majutuskoha erilise lõhnavaks/haisvaks. Samuti on popp “vann” kuid vannid on sellised naljakad – maksimaalselt 40 cm kõrged.
Olin ka teadlik, et ameeriklased kipuvad võltsi nägu tegema (keep smile) pean ütlema, et kui isegi on see teeseldud – on see äärmiselt siiras. Abivalmid on nad ka, isegi siis kui ei pea. Ja mulle see meeldib, kuigi jah – vahel on see tõesti tüütu.
Ka vetsupotid on neil kummalised. ÜhiskäimlaD on meeletult suured, kuid alati väga puhtad. Igas kohas olen kohanud ka desinfitseerimis pudeleid, vetsudes ma mõtlen. See siis tähendab seda, et isegi kui oled käed puhtaks pestnud, on eraldi suur pihusti vahendiga, millega saad tappa pisikuid.
Samuti on hotelli vannitubades olemas valikus – šampoon, seep, palsam kui ka kreem. Rääkimata, et vetsudesse on moodustatud “köök”. Siin saad potil istudes endale kohvi valmistada.
Miks see variant hea on – pole mina küll õige inimene vastama. (muide vetsu äravool on vastupäeva, lihtsalt niisama mainin).
Kuid tänasesse tagasitulles – pakkisime end kokku ning võtsime teekonna Florida ilusamate randade suunas. Polegi palju vaja sõita, nii 60 kilomeetrit.
Nii me sõidame üle sildade, näeme mahajäetud maju ja suuri hotelle. Hotelle ja veelkord suuri hotelle. Kogu ranna-ala on kaetud hotellidega. Kõrged hotellid ja väiksed hotellid ja ei midagi muud. Seekord me olemegi ilma eelneva broneeringuta ning püüame endale leida öömaja, mis siin St. Peterburgi „rajoonis“ pakutakse.
Jah, meil on mingi kohalik kataloog erinevate pakkumistega kuid need võimalused kipuvad alla igasuguse arvestuse. Astume läbi ühest korralikumast hotellist ning kuuleme hinnatasemest, mis tegelikult on üsna krõbe. Seega võtame appi vana hea booking.com lehe , uurime siis pakkumisi sealt. Ei hakka kirjeldama meie teekonda leidmaks öömaja.
Oleme täitsa talutavas imelikus kohas ehk siis täielikult sürris hotellis. Hotell või motell – olgu selle nimetus kuidas on – asub praktiliselt mere ääres ning tänu sellele oleme tänaseks tutvunud merega, meluga ja kohalike eluga. Meri on ujutav, nii 21 kraadi. Õnneks on ka ilm eilsega võrreldes tunduvalt parem. On soe, päike paistab ning inimesed rõõmsameelsed. Endiselt.
