Kati rahmeldab miskit. Avan silmad ja uurin mis kell on. Kurat alles 5,45 , edasi tuleb magada.
Teine pool on aga ärkvel ja ütleb, et eestis on kell 12.45, kuda sa ikka magad. Keeran teise külje, väljas kottpime jahetke pärast norskan edasi. Järgmine hetk on kell juba 8.00 ning aeg tõusta. Viskan hotelli aknast pilgu õue – palmid ja kõik paganama autod mis mööde teed vuravad on Suured. Päike paistab ja tahaks kangesti teada mis tunne seal õues ka on. Kati ajab Dellat ülesse ja nii ma esimese asjana õue torman. Pahvakas väga niisket sooja sauna õhku on esimene mulje. Nuu, pole paha.
Esimesel korrusel on paari laukesega buffe. Paar seltskonda pugistavad isukalt vahvledi ja rõngaga saiakesi .Kohv on lurr, külmakapis olev kooritud muna mulle peale ei lähe ja vahvli küpsetamiseks kutsun hotelliadmini appi. 2 minutit ja vahvel on valmis, valan selle vahtrasiirupiga üle ja pistan Della ette lauale. Lihapoolisest on valida ainult hamburgerikotlett. Kotlett on täitsa söödav aga vahtrasiirupiga vahvel on küll miljon kilokalorit väärt. Nuu pole ime, et neil peale selliseid hommikusööke pekk püksi ära ei mahu.
Peale öiseid sündmusi näeb uus plaan ette, et auto rendikast kätte ja siis kuhugi uude hotelli ära. Hindusthotelli manager pakub, et helistab ise rendifirmasse ja et ehk tuuakse auto meile ära, et säästaksime takso raha. Mõeldud tehtud. Loomulikult pole aga ettemakstud voutsheri peal olev telefoninumber kasutusel. Minu deemide peale mõistab Katrin, et miskit uut põnevat on jälle ootamas ja itsitab vaikselt lobbybaari nurgas. Hindu on siiski visa ja google abiga saab rendifirma kätte. Auto on ju kella neljaks peale lõunat tellitud aga teie tahate kell 10.00 – no way. Muidugi, ma ise ju tellisin nii eestis olles….
Mõtlen välja plaan C ja lasen hindul kutsuda meile takso. Läheks prooviks õnne BW hotelliga, kus eile kõik plaanid sassi löödi. 15 mintsa pärast on „cab“ kohal. Suur must mees , Ipadi klapid peas ei vaevu isegi masianst välja tulema ja vajutab ainult pagassi nuppu. Võrreldes eilse Odessa taadi masinaga on Nigeeria mehe masin kohane aafrika päritolu inimestele… Õnneks tüüp teab kuhu soovime ja nii vurame 15 „boxi“ eest WB hotelli. Eilset blondi 4 lapsega girli ei paista kuskil ja tervitab meid itaalia päritolu hotellimanager Mr. Casanova ( täitsa päris nimi, isegi visiitkaardi peal on nii). Jätan targu küsimata, et kas öövahetuse blondi osade järglastega võiks tal seost olla. Mees on meie loost kuulnud ja vabanduste rivile lõppu ei paista olevat. Esimese asjana teatab, et me võime tasuta ööbida ühe öö ja tema kohustus on meid igati aidata. Kuigi kell on alles natuke peale 10.00 hommikul orgunnitakse meile kohe check-in ja vaba tuba. Võtame ühe öö juurde ja ning hind on ka sellele sama mis juunis tehtud bookingu kauda. Kaks ööd siis kokku 69 ühikut.
Ära sa ütle, tunnen et silmades tekib sära. Tuba on ka täitsa ok! Muide, peldiku äravool on siin vastukella, kontrollisin järgi.
Casanova kuuleb meie plaanist minna jala lennujaama auto järgi. Sellest, et me tee peal endale uusi vastava kliima hilpe kavatseme hankida saab ta aru, aga noo jala käia 5 miili läbi linna – seda ta heaks ei kiida ja soovitab kindlasti takso võtta. Tagant järgi võib öelda, et mees rääkis õigust.
Hotellist umbes 2 miili lennujaama poole asub Walmart ja sealt ka oma esimesed ostud teeme. Poes hakkab meil Katiga mõlemal „ paha olla“ . Valik on muidugi suur ja hinnad on sellised mis ajavad hulluks. Kassa girl alustab kohe jutustamisega pihta. Tüdruk jagab soovitusi, kuulab meie muljeid , vahepeal aga avastab, et Della tossudel pole hinnasilti. Meie ka hinda ei mäleta. Selle peale küsib tüdruk, et kas te oleksite näiteks nõus maksma 9 usdi nende eest. Tingima ei hakka – 6,9 EUR i pole palju nende korralike jalatsite eest….
Suurte linnasiseste teede ääres nagu South Dale Marby on jalakäijate rajad või moodsa sõnaga kergliiklusteed, oma pikal jalutuskäigul nägime kahte inimest meile vastu kõndimas. Sebrad on olemas aga kui silt on pandud ülesse, et no access siis lihtsalt vajalikku suunda minemine võib olla takistatud. Punane käemärk põleb fooris ja üle 4 realise tee niisama ei jookse.
Tegime ilmatu ringi, et saada lennujaama poolsele suunale ( Columbus Bwd) , samas andis see meile ülevaate pesapalli ja ameerika jalgpalli staadionitest. Tampa Bay ja New York Yankee staadionid on kõrvuti. Miks jänkid aga siin toimetavad seda ei oska öelda.
Kurat need vahemaad on siin tõesti suured. Lämbe niiskus annab veel oma osa juurde. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et lennujaam paistis kaugustest aga kuradime-kurat, igasugune jalgrada lõppes otsa ja nii me seisimegi miskis bussipeatuses fakti ees, et peame ikka edasi saamiseks takso võtma. Taksosid sõidab nii palju, et tõsta ainult käsi püsti ja tuld. Järjekordne india mees taksoroolis vangutab pead kui kuuleb kust kaugelt me jala oleme tulnud. See ma on tõesti ainult autoga liiklemiseks mõeldud.
Pool tunnikest läheb rendifirmas, eelkõige muidugi selle peale, et venetsuelast pärit teenindaja tüdruk tahab jagada olulist infot mida teha ja kuhu minna. Kõik on nii jutukad ja abivalmid, päeva lõpuks on see isegi natuke tüütu.
Ameerika autot miski pärast ei anta, tuleb usa-versioonis Toyota Rav. ( istmesoojendusi pole J
). Auto on korralik, aastake vana ja läbisõit tühised 3500 miili. Liiklus on rahulik ja väga-väga-väga viisakas. Asfalt on teedel paganama sile, jääb mulje nagu kive polekski vaid ainult sile tõrv maha tõmmatud. Teeme kiirelt veel poetuuri , eelkõige varume vett autosse ja astun ka läbi alkopoest. Õhtul basseini ääres teeks rummi koolaga. Kuna autod on suured, ameeriklased ise suured siis on ka joogid suured.
Esimese päeva lõpuks saame õnneks tõdeda, et olema tagasi algse plaani juures. Esimene päev oligi mõeldud ajavahega kohanemiseks, puhkamiseks ja asjade korraldamiseks. Homme läheb siis sõiduks. Mis puutub ajavahesse siis seda tundub meist kõige raskemalt põdevat Kati – temal on see magamisgraafiku kuidagi sassis :).
