Kirjutamise raskustest teavad vaid need kes on seda ise proovinud. Väsinuna püüad panna kirja need kuhjunud emotsioonid -mõistus ja keha paraku koostööd teha ei suuda. Hiljem on aga lõbus just neid vahetuid tekste lugeda ning nii on mõnigi mälestus palju ehedam kui ilustatud tekst.
Meie hommik Biefeldis algab kenasti. Hommikusöök on väga rikkalik (täiskasvanule 14€, laps tasuta) ja maitsev ning nõnda me punnis vatsadega suundume Biefeldi avastama. Kuigi Ragnaril on nii mõnedki kohtumised ees, on ta kenasti nõus meid transportima 9 km kaugusele loomaparki.
Park ise on 16 hektarit suur, avatud ööpäeva ringselt kõigile.Tegemist on justnimelt pargiga, mitte loomaaiaga ehk pargis jalutamiseks ei pea sa kõlisevaid loovutama.
Kui aga ausalt kirjutada, on tegemist siiski imearmsa pisikese loomaaiaga. Leidub siin hästi palju kitselisi, hirvelisi, sekka hunte, ilveseid, sinirebaseid kui ka väheke suuremaid elukaid nagu karud. Pargis on olemas suurepärased kohad pikniku pidamiseks ja lastele on loodud vägevad mänguväljakud. Koertega jalutajatele pakutakse erinevaidvõimalusi neljajalgsele sõbrale (jooginõud puhta veega, süüagi saab neile muretseda) . Loomulikult on tualetid säravpuhtad ning kui peaks talvel külm hakkama, siis mõnusad kohvikud on avatud kõigile, ka koertele. Jah…seda luksust päris öösel siiski ei saa. Olen meeldivalt üllatunud elanikele pakutava võimaluste üle, üllatunud kui paljud pered siin jalutavad (tööpäeva hommik ikkagi) ning samuti murran siiani pead – kuidas pagan suudetaks öösel tagada turvalisus, et mõni uljaspea karude juurde puuri ei roni…
Täna on Biefeldis kargelt jahe ning soojendame endid kohvikus teed juues. Hiljem söödame loomi ning olen valmis jalutama ühe kilomeetri kaugusele botaanikaaeda, kuid Ragnar teatab, et ootab meid parklas.
Della avaldab nördimust, mis kestab seni kuni kena härrasmees Ingo talle õhtul linnas jalutades musta jänese kingib. Tegelikult ruttan veidi ajas ette. Peale loomaaeda suundume tõesti tagasi hotelli, et õhtul koos hr Ingoga Biefeldi kindlust külastada, mis iseenesest on täitsa tore ehitis. Ilus vaade linnale, sama ilus panoraam vaatab meile vastu ka katusekohvikust, kuhu peale jalutuskäiku kohvi ja koogile suundume.
Õhtul hotellis läheb Ragnar veel ühele kohtumisele ning hiljem maitseme juba ühiselt wrapi ja vorsti, käime saunas ning möllame basseinis. Uskumatult väsinuna jõuame oma tuppa.
Ja kui teised juba magavad, kirjutan mina ikka blogi.
