Üldiselt ei ole ma öömajade suhtes nõudlik. Kui on olemas koiku, padi ja tekk- suudan kenasti magada või siis virisemata kannatada. Omamoodi viimaseks „raskemaks“ kogemuseks on jäänud Kredarica mägionn aga Nünrbergi hotell paneb minu kannatuse proovile.
Imelik tundub, et hotellitubades võib siin maal endiselt suitsu tõmmata. Vähemalt meie toas on seda ohtralt tehtud. Ehk oleks isegi kogu hotellis leitud mõni vaba „puhas“ tuba aga väsimus teeb oma töö ning loodan, et ehk asi polegi nii hull. Pealegi Ragnar ja Della nii ebamugavalt ei tundnud. Minule aga hakkab hais vastu. Isegi pesema minna ei taha sest mulle tundub, et kui ma end vähekenegi märjaks teen, kleepub suitsuhais hoobilt minu külge.
Kui toanaabrid juba ammu norskavad ja tänaval liiklus peaaegu olematu ja mina endiselt õhupuuduses vähkren, hakkab kostuma väga kuuldavalt metroo kihutamine. Iga 10 minuti takka tundub, et kohe põrutab maaalune tramm vastu majaseina. Enne kokkupõrget hakkab hotell värisema ning sellel samal hetkel saabub vaikus.
Padi aga haiseb meeletult ning olen sunnitud otsima midagi enda
“oma“. Keeran kamsuni pea alla, mis õnneks suudab vähendada haisu. Nii ma vähkren, suigatan kuni saabub järjekordne metroo. Olen valmis juba kobima autosse magama kuid väsimus saab minustki võitu. Hommikusöök on aga üle ootuste korralik. Vaatamata sellele on hea meel hotellist lahkuda ning olen valmis järgmises hotellis koheselt nõudma suitsetajatevaba ruumi. Vajadusel loomulikult.
Ajaliselt järgmisesse linna nimega Bielefeldi pole vaja pikalt sõita, teeme aeg- ajalt peatusi kenades saksa külakestes, käime poodides ning naudime imelist ilma. Sooja ja päikest on antud, tujugi ülevoolav. Olen lisaks kõigele üllatanud Saksamaa metsade rohkuse üle ning üldse jätab see maa kena üldmulje.
Kiirteel kihutamine on kihutamine kiirteel. Võin tunnistada, et oleme sõitnud seekord vägagi aeglaselt ning meist möödutakse kui postist. Ühte Eesti numbritega raketti näeme ka ning ühest liiklusõnnetusest tingitud ummikus saime samuti istuda, kuid lõpuks jõuame oma hotelli, mis on väga kena.
Minu hirm (täissuitsetatud tuba) õnneks ei pea paika kuigi jah – aeg- ajalt viskab vannitoa ventilatsioonist sigareti- ning õhtul sekka hapukapsa haisu. Minul on vist tekkinud haisu foobia.
Hotellirestoran on samuti hubane ning lubame endile täna õhtul ühe korraliku a la carte söögi. Lisaks tellime Dellale sellist sööki, mida menüüs üldse pole – kana ja riisi. Ragnar hoiatab veel kelnerit oma muna ja kala allergiast ning naudime oma mõnusat elu.Peagi tuuakse lauale erinevad maitsevõid ja tõeliselt head kuklid. Pugime neid mõnuga kuni saabub meie põhiroog. Maitsev kuid ei midagi ülivõrdes head.
Ragnar on suutnud oma praelihast veerandiku ära süüa kui saabub ähmis kelner ning vabandab ette ja taha – muna on toidus ning nad on nõus uue toidu tegema.
Ragnar muutub silmnähtavalt ärevaks, keerutab silmi, puhib ja ähib. Saadame kelneri minema, Ragnar paneb kuhugi ajama ning meie Dellaga sööme edasi.
Asi aga jätkub- saabub lauda tagasi Ragnar kes hakkab kahvliga toidus sonkima, ilmub kuskil välja süüdlaslik kelner. Ikka sorry ja sorry...
Ragnar siis jutustab mahlakalt, mis temaga juhtub kui nüüd muna piisavalt sõi. Kelner vajub veelgi rohkem kössi ning mina soovitan Ragnaril lõpuks pikali visata, et veelgi paremini kelnerile asi selgeks teha.
Lõpuks siis tellib Ragnar ühe napsu, mille peale tuuakse kohale lausa kaks erinevat pitsi kahe erineva snapsiga. Vaevalt esimene pits vedelikku on makku jõudnud kui Ragnar teatab kelnerile, et vot nüüd jääb ta ellu. Silmnähtavalt kergendatult hingab kelner.
Tegelikult mõjus väike vales amps Ragnarile siiski piisavalt halvasti , öö möödus tal üsna rahutult.
Tuleb välja, et iga hotelli külastajale on loodud võimalus puhata hotelli lõõgastuskambris, mis sisaldab basseini, mullivanni, sauna jne. Suundume meiegi peale õhtusööki sinna nautima ning me oleme antud keskuses ainsad külastajad. Tõeline privaatne olemine, mida nautisime täiega. Della aga ootab homset päeva – siis külastame kohalikku loomaparki.
Muide – lihavõtteid võtavad sakslased tõsiselt. Kui vaid näeksite neid kaunistatud põõsaid õues, mille küljes ripuvad värvilised munad, rääkimata jänestest, lipsukestest, lilledest….Ma ei kujuta ette, et mina kodus, oma aias põõsad mune täis riputaksin aga siin mõjub see lustlikult.
