Ühtlaselt hall ja vihmane hommik on meie lahkumise hommikul. Nukralt jätame võtmed ning asume pikale teekonnale. Itaalias ja Austrias kallab vihma. Tsehhis on kohati vihmavabu hetki. Külastame veel tuttavat söögikohta, mis on sügiseselt kurb ning hoopis midagi muud kui kaks nädalat tagasi. Kiirteel mõned „pilpad ja pabulad“ tekitavad ummikuid ning juba pimenevas Poolas maandume Gorski õuele. Saame toreda toa, mis eelmine kord küll „blue teamile“ kuulus ning seekord meie öömajaks saab. Korralik vorst koos kapsaga kõhtu keeratud, nõnda väsinult magama keerasime, et hommikul kell kuus ärgata.
Öösel sai Ragnar kõhu ja hambavalu. Unesegaselt soovitan hotelli vastuvõttu külastada, ehk neil on valuvaigisteid? Kui meie hotellides tablette müüa ei tohi, siis sellist keeldu Poolas pole. Anti aga 500mg valuvaigisteid, lausa kaks ning loomulikult keeras Ragnar need mõlemad endale sisse. Valust sai lahti ning deliiriumi pealekauba. Oli teine kuskil „ärakäinud“. Hea, et tagasi tuli…ega mõistus pole enda teha ja nõnda kurnatud autojuhiga koduteed jätkasime.
Poola liiklus kuni kella 15.00 on super. Mingil hetkel justkui paisu tagant hakkavad tulema rekkad. Muudkui tulid ja tulid…väsitav. Leedugi polnud parem.
Lätis, nii ajaviiteks lõõpisin Ragnariga tema Läti politsei kogemuste üle kui juba kilomeetreid pidin loksuma suure rekka sabas. Ühel hetkel avanes võimalus lõpuks suurest masinast mööduda. Loomulikult gaas põhja ja lennates mööda! Kohe nägin silmanurgast kuidas sinised vilkurid mõnuga tööle pandi ning minu sabasse nätsuna end kinni kleepis. Pagan…..teepervele ja politseionu manitsust kuulama. Oot, mis keeles ta räägib? Sloveenia? Itaalia? Inglise? Vene keeles? Olin vist nii jahmunud, et vaatasin vaid lollaka näoga talle otsa, lapsed tagaistmel itsitavad, et kes nüüd Läti politseile meeldib ning Ragnar muliseb mingist puhkusest. Tuhnib hoogsalt minu käekotis, räägib aga imelisest puhkusest edasi, sekka politsei venekeelset mula mingist „pidevast“ joonest.
Tundub, et olen nii „tühmi“ näoga, et palutakse autost väljuda Ragnaril, mitte minul „autojuhil“. Mida värki?Samuti üsna lolli näoga lahkub Ragnar autost ning sehkendavad koos siis seal õues midagi. Korraga keerab politsei oma suksu ümber ja tagatulesi jõllitades saan teada kuidas esimest korda ostan end trahvist vabaks.
Edasine teekond jätkub juba minu aadressil lõõpimise saatel. Ikkagi suursündmus – jäin Läti politseile vahele. Esimene kord ….
Eesti piir tuli ootamatult, sama ootamatult ilmusid automaatkaamerad teedele. Koju me õnneks ilma suuremate vahejutumiteta jõudsime.
Kodu tundus kuidagi pisike, imelised vaated ja mäed olid kadunud. Kõikjal tundus olevat nii niiske ja märg,…
Kui kunagi jätsin Julia Alpidesse oma südame siis nüüd jäi Triglavi nõlvale minu hing.
Koju tahaks………..
