Mingil seletamatul põhjusel jagas unemati mulle sellel öösel kuhjaga mäkke ronimist. Valge kiviklibu minu jalge all tühjusesse varisemas, meeletult väsitavat tõusu ning lõõtsutamist ja kummalist teadmist, et kohe kukun alla.
Pole just mõnus ärgata väsinuna ning asuda teele, et vallutada üks vägev mäetipp.Kuid siiski lähen. Jätame sellel hommikul teised veel enne koduteele asumist koju toimetama ning head aega soovimine jäi nii nagu ta jäi.
Hommik on järjekordselt päikseline. Ka teemaksust pääsesime kui suundusime kõrgeima alpiteele ja pärast sinka-vonka sõitu olimegi vägeva Mangarti nõlval. Rahvast on, kes fotografeerib, kes läheb matkama ning kes juba väsinult tagasi naaseb.Kõik on nii rahulik.
Minul on täna kuidagi raske. Jalad ei taha liikuda ning öine unenägu kukkumisest veel värskelt meeles. Tean, et kui mulle ikka kuidagi täna miski ei sobi, keeran otsa parkimisplatsile tagasi. Teen endaga kokkuleppe, et käin seni kuni tundub minule olukord turvalisena.
Hoian eemale kaljuservast kus tühjus vaid haigutab. Vaatan vaid valget kiviklibu, mis minu sammude saatel libisevad. Tüütu ja nõme kallak, mis on nii väsitav.Sammun, ehk pigem tatsun kuidagi edasi. Meist möödub üks sloveeni pere väikese lapsega…jälle. Väikese viida juures saame uuesti kokku ning nende soovitusel valime itaalia raja, mis peaks olema (nende hinnangul) väga sobiv ning nõnda nad jälle järjekindlalt meist eemalduvad kõrgusesse. Nüüdseks on mägi muutunud juba selliseks, et trossid aitavad sind edasiminekul ja tüütu tammumine asendub juba ronimiseks. Minu jalad liiguvad juba paremini ning ka enesetunne on tunduvalt parem ja üha paremaks see muutub. Mida energilisemaks mina ennast tunnen, seda vaiksemaks jääb aga Ragnar.
Ühel hetkel avastame end mõnusa kaljunuki kohalt, parajalt kaldes ja marmorsiledalt seinalt. Julgestustrossi oli keegi siin pihta pannud ning ettevaatlikult ületades, jäime juba vähekene karedamal pinnal istuma ja asja „seedima“. Kuidas siit alla saab? Väike libisemine ja vabalend teispoolsusesse on garanteeritud.
Ragnar seedis seda vist rohkem kui mina – kibelesin juba edasi. Vahepeal allatulijad vestlesid Ragnariga, kes selleks hetkeks oli juba täitsa näost äravajunud. Nojah, nende jutt üleval lahtistest kiviplaatidest ja trosside olemasolu puudumisest just Ragnari enesetunnet ei parandanud. Seega otsus selge, seekord jätame teekonna tippu katki ning lahkume elusalt ja tervelt.
Allaminek sujus kenasti, ka marmorplaadi ületus. Nüüdseks julgesin vaadata ka Via Ferrata teed ja jälgisin üht hullu,kes meist sihikindlalt mööda sileseina Mangarti tipu poole soovis vist kaljuronimist sooritada. Selleks aastaks Julia Alpidega HÜVASTI!
Kodus ootas ees meidki asjade pakkimine. Kuuma ilmaga on see tegevus üsna higine. Ülemisel korrusel toimetas üks noor sloveenlanna oma pisikese lapsega ning tolmuimeja huugas üle Volarje küla. Ka Zlatko abikaasa tuiskas kohale. Tundus, et just mitte kõige paremas tujus.
Meile üllatusena selgus, et reisikaaslaste äraminek on toimunud nii kiiresti, et meile jäi üsna palju nende vara. Margoti riidekapist tuli lausa kotitäis asju, rääkimata Hando jakist, Oliveri mütsist, Marge prillidest.
Vahepeal selgub, et ülemisel korrusel on köögiuks ja lisavoodi lõhutud. Zlatko prügikasti on topitud asjad, mis sinna ei kuulu ning lõpuks ei suutnud me esiku seinu puhtaks küürida vaid tuli võtta kätte pintsel ja valge värv, et elamust saaks jälle kena ja hubane apartement. Piinlik oli olla….
Aitasime kuidas oskasime ning õhtul ühiselt terassil istudes möödus aeg õnneks juba lõbusalt. Head veini juues õppisime sloveenia/eesti keelt ning arutasime maailma asju. Saime teada ka, et olime Mangari vallutamist üritanud teha hoopis alpinistide rajalt ning Zlatko väikse põnnina kukkus mäest alla just Mangartil.
Hiljem kui meie Sloveenia sõbrad juba oma kodus olid, nautisime terassil veel mõnusat sooja suveõhtut. Jälgisime Tolminite linna kohal oleva mäe metsapõlengut ning täna teame, et hektar metsa hävis sellel õhtul.
