Kui eelmine päev möllasid „roosad“ mööda Triglavi rahvusparki, otsustasime täna meie minna uurima uut ja põnevat. Seltsilisteks kaasas „blue team“ ning nõnda otsustasime ehk pigem minu soovile tuginedes ära näha Soca kuristik, kuulus altarimaal Hitlerist ja Stalinist ning pakkuda lastele suvist kelgutamist.
Kui vaid oleks veidi rohkem vett, mõjunuks Soca kuristik veelgi võimsamalt, ometi suutis ta vaatamata oma minimaalse veele pakkuda „palju“. Hoomamata tegelikku kuristiku sügavust saime kuristikku piiluda vaid ülalt ja vaid aimata kui kõrgel me oleme. Samuti tundus kuristiku algus olevat popp ujujatele kes kõrgeltkivirahnudelt vette hüppasid. Hüppajad pidid olema muide üsna osavad sest ühelpool rahnu oli vaid põlvini vett, see eest teisel jagus sügavust paari meetri jagu.
Kuuma päikese kätte suplejad jättes, leidsime üles ka kiriku kus siis kuulus maal ilutsema peaks. Kahjuks toimus kirikus restaureerimine ning tellingute vahele uitama minna ei soovinud. Nõnda jätsime toreda Soca küla, rohelise Trenta ja saime loksuda järjekordselt 50 serpentiinil, mille lõppedes olime veendunud, et koju sama teed ei sõida.
Kransjka Goras lootsime külastada eelmise aasta head söögikohta, mis esialgu meie rõõmuks alles oli. Kahjuks rõõm oli üürike…siin sai vaid juua.
Pikalt aega mitte raisates, läksid Oliver ja Margot Summer Tubbingut harrastama ning minu pere oli vahepeal mööda köisraudteed ülesse suundumas, et 1500m kelgutades alla tulla.
Ootajal on alati raskem. Eriti kui kõht tühi, päike paistab kuumalt ning hea toidulõhn ninna tungib. Nii võtab Marge otsuse vastu ning näen kuidas ta koos lastega köisraudteel kõrgusesse kaob….see eest Janek keset mäge kannatlikult kelgutajaid ootab.
Ja ongi näha Dellat, Carmenit ja Ragnarit. Kahtlaselt koos. Selge, Della on teistest märgatavalt aeglasemalt sõitnud. Loomulikult kaasnes sellega paras kisa: kes karjus, et sõida rutem, kes kisendas, et kelk ei sõida kiiremini ja sekka Carmeni saksa keelseid hõikeid.
Veidike hiljem laskub Marge koos lastega mäelt alla köisraudteel kõlkudes.Hakkamist täis Margot oli ülal siiski põnnama löönud ning nõnda jäi nende perel kelgutamine ära.
Kranskja Gora parkimisplatsil tekitas melu kaks punast Ferrarit, mis loomulikult mõjus meie pere blondile lummavalt. Nõnda siis väikene fotosessioon punaste autode taustal.
Nüüdseks oli kõht nii korralikult tühjenenud, et otsustasime läheduses olevasse söögikohta tungida ning mitte lahkuda enne kui kõhud korralikult täis. Tellisime kahele inimesele mõeldud lihavaliku ning saime 23 euri eest kogu perele korraliku kõhutäie. Ooteks imeline vinnutatud liha oliividega. Väga maitsev oli!
Bled ei asu Kransjka Gorast kaugel, seega otsustasime käia ära ka Vintgari kuristikus. Eriti peale Kariti ülivõrdes reklaamimist. Vintgari kuristik on tõesti väga ilus,lihtsalt imeline kui sulle meeldib turistidele mõeldud vaatamisväärsused. Loodus on siin võimas kuid kõik on kuidagi eurolik . See on minu isiklik arvamus. Tolminite kuristik on tunduvalt ehedam ja loomulikum.
Õhtul püüan pangaautomaadist majutusraha saada ning tunnistan, et raha väljavõtmine on parajalt nõme. Saad välja võtta ühel korral kas 30€, 70€, 140€ või 400€. Pagan..oma vajaliku summa kätte saamiseks pidin üht ja sama protseduuri sooritama vähemalt 4 korda. Siin oleks sloveenidel meilt palju õppida.
Bohinjist kella kuue paiku rongi Most na Soci suunas ei sõida, seega porgandite pugimise saatel rühkisime jälle üle mägede koju kus ees toimus suur pakkimine.
Jätame oma reisilistega homme hommikul hüvasti ning suundume ise Mangartit vallutama.
