Hommik. Kell pole veel seitsegi, aga päike juba silitab mäetippe nagu vana sõber. Meie silmaluugid avaneme vaevaliselt – nagu vanad pimedad keldriaknad, mis pole ammu liigutust näinud. Aga hommik on ilus. Kastepiiskade all niiske rohi krabiseb jalge all ja elu näib korraks isegi helge.
Pärast standardseid rändurirituaale (loe: kotipusled, näopesu ja marmelaadiga võitlus) maandusime esimesel korrusel asuvasse elutuppa hommikusöögile. Lauda vaadates tekkis tunne, et oleme sattunud magusasõltlaste anonüümsete kohtumisele – suhkruküpsised, sidruniküpsised, kuivikud, saiaviilud, marmelaad, marmelaad ja… üllatus! Veel marmelaadi! Kõrvale krõbuskid, tee, kohv, kakao, piim ja vesi – sest miks mitte uputada hommikut suhkrujoovastusse.
Üks krapsakas seljakotimemm õpetas meile kohvimasinavõlukunsti. Tundus, et baristaks saamine nõuab rohkem inseneripaberit kui keskmine lennuki juhtimine. Aga tulemus? Kohv, mis oleks ka surnud pardi ellu äratanud. Heas mõttes.
Majast lahkumise eel tekkis väike probleem: kellele maksta? Pererahvas oli nagu öeldakse – jalga lasknud. Ainult tšekk ootas rahus laual. Memm pakkus, et pistame raha ukse alt sisse, nagu mingi rändav mafia. Õnneks saabus siiski perenaine, enne kui pidime postkasti kaudu rahatantsu tegema.
Rada ise – puhas poeesia. Metsalõhnad, nartsissid ja… meie eilne gnocci-salvrättiteater. Jah, tunnistame: poetasime need palle metsanotsudele. Vabandasime vaimusilmas – nagu koogikarpide alt leitud tõend kergest pahedusest.
Teel kohtasime rohkem loomi kui inimesi: koerad, kassid, eeslid, hobused. Üks valge koer vaatas meid nagu koeraelu oleks meilt isiklikult varastatud ja nüüd tahab ta selle tagasi – koos meie reisipükstega.
Bercetos hakkas rada mängima “Vaheta märk ära!” mängu. Ühel hetkel palveränduri kujuke, teisel hetkel jälle mingi punavalge sähvatus. Tänasime hobust, kelle kabjajäljed meid VF rajale tagasi juhatasid – tõeline kabjakangelane.
Kohtusime ka prantslasest matkajaga, kes oli üllatunud, et puhkame enne linna jõudmist. Kui selgus, et liigume vastassuunas, arvas ta meid austraallasteks. Kui keeldusime, pakkus inglasi. No vähemalt polnud soomlased.
Cassio küla? Paar maja ja palju tühjust. Öömaja – kahtlasem kui odav vorst. Nii et hüppasime bussi. Bussi, kus olime ainsad reisijad. Juht ei tahtnud isegi raha võtta, aga meie eestlase hinges karjus “see pole õiglane!” ja sokutasime eurod talle armatuurlauale. Juht ei olnud vaimustuses. Meie jooksime kiiremini kui ükski eesel sel päeval.
Õhtuks Fornovosse. Kaart ütles, et öömaja on “kaugel”. No selge, marssima. Külaristi senjoriita tuli appi, aga kohale jõudes – väravad kinni, kell vaikis ja kirikus missa täies hoos. Väike lootus, et kirikuõu öömajana toimib, hakkas haihtuma.
Ja siis – ime. Pastor aknast lehvitab: “Täna kedagi pole… nad on taevas.” Aga järgnes: “No oodake natuke.” Täiuslik vaimne ja logistiline dissonants. Lõpuks lubati meid siiski sisse. Toakaaslasteks kaks meespellegrinot. Meile, senjoriitadele, eraldi tuba – sest pelglikud isased ei saanud daamidega koos magada. Väga delikaatne.
Õhtusöök? Toidupoest klassika: vene kartulisalat, viiner, mahl. Pargipink prügimäe kõrval – ideaalne einekoht. Hind? 11 eurot kahe peale. Elu nagu odava kontsertpileti hinnaga.
Wifi jaht mööda linna kestis kaua. Lõpuks leidsime ühenduse ja andsime märku, et me pole ära eksinud ega metsnotsude poolt röövitud.
Tagasi öömajja – lukk ei avane. Võtmevõlur Silvi päästis päeva. Katrin oli valmis üle aia turnima nagu ninjakass, aga seekord ei pidanud me aknast sisenema.
Õhtu lõppes magamiskotis trükkimisega, sest meie oleme mitte ainult matkajad, vaid ka meediatöötajad. Ja noh, sest toas oli külm nagu talvises köögiviljakeldris.
