Laupäev
Meie ihud on imelikud ning kipuvad endiselt mägedesse. Seega võtame otsuse minna Kaninile. Matkaseltskond aga suundub järjekordsele poodlemisretkele ning meie lähme matkama.
Ilm on tõeliselt imeilus kuid paraku meie Kanini „aknaga mägi“ mattunud pilvemürakasse ning kohaliku köisraudteelase heatahtlikule soovitusele tuginedes, jätame Kanini ja suundume Boka kosele.
Kosk ise üsna hale aga vaatamata sellele – meie jaoks võimas.
Matkatee kulgeb ülesmäge, mille ronimisel pühime higi ja Triglavi matkarajast veel taastumata jalgadele tundub matk üsna raske. Teele jääb ette Tsehhi kodanik, kes Ragnariga rõõmsalt lobisema jääb. Mina muudkui rühin libedatel kividel ning üritan mitte üle kaljuääre vaadata. Päike kütab, ilm on palav, see-eest vaade kirjeldamatu.
Siinkohal jätan matkakirjelduse katki sest telefonikõne Volarjest katkestab meie edasise teekonna.
Nagu nuhtlus – just täna kui on vaja kiiresti koju jõuda – tuterdavad ees mingid turistid kes venivad kui teod meepurgi äärel. Raske juhus tõesti ning erilised uimased sõitjad on täna itaallased.
Venime kuidagi koju ning veidi „ pahur“ seltskond võtab meid vastu. Siiski – rahulolev Kairit oleks tahtnud ehk rohkemgi olla „ kodutu“ sest nende auto paneb kõige suuremagi ostuhullu ahhetama. Auto praktiliselt ratastele ei toetu vaid on vajunud maapinnale kahtlaselt lähedale.Selgus, et oleme oma toredad seltsilised jätnud koduta (võtmed lesivad meil autos) ning neil sajab seal vihma. Mis teha – Ragnar ronib joostes tsehhlasele järgi, mina jooksusamme imiteerides libisen mööda kaljut alla, aeg-ajalt pidurdamiseks haaran puutüvedest kinni ning mingil hetkel on maakülgetõmbejõud korralik ning leian end pikali . Ragnar, müdistab võsas ja ragistab kui korralik karu, tekitades nii mõnelgi vastutulijal soovi põgeneda hullunud matkaja eest.
Peale lõunasööki ning „ Ragnari junnide“ nautimist, asume Kobarite matkarajale, kuid lühendatud variandile. Käime ära vaid Kozljaki juures ning tagasitulles tatsume üle 51,5 m pikkuse rippsilla .
Jõgi kui ka kosk on vähese vee tõttu keskpärane. Käime ära ka Itaalia kirikus, imetleme järjekordset vaadet Tolmini orule ning hämaras jõuame koju, et rahulikult õhtut nautida.
Pühapäev
Algab suure üllatusega! Rando on meil hommikukokk ning lausa nelja panniga teeb meile pannkooke moosiga niikaua kuni pliit annab otsad. Kuid veidi puhkamist ja ta saab jätkata meisterkoka tööd!
Jalad nõuavad endiselt matkamist. Võtame suuna Volarje nime kandva jõekese kaldale ning teised sõidavad Kolovratile.
Täna õhtuks oleme kutsunud Zlatko abikaasaga külla ning plaaninud neile pakkuda kartulisalatit. Paraku õuna unustasime muretseda ning poed täna kinni – oleme sunnitud minema raksu. Ja valikut on – metsikuid õunapuid jagub ning õunte valik suurem kui turul.
Käime ka Volarje jõevõsas ringi, istume siin-seal kivide otsas ning lõpuks mõistame, et paljajalu me kaugele siin ei tatsu.
Seega leiame end Kamno külast ning kohtume Kolovrati mäge vallutanud seltskonnaga. Meiega ühineb Taavi ning peagi tatsume mööda Soča jõe kallast. Mõni kalur, üksikud päevitaja ning paar alasti suplejat on leidnud samuti, et Soča on külastust väärt.
Täna on ilm lausa kuum, jõgi lõpuks sini-sinine ja külm, kuid siiski kutsuv ning Taavi on mõjutatud –leiame Taavi ukerdamas keset jõge. Kõhuni külmas vees, vaevu tasakaalu hoides püüab ta mitte ettejääda kanuudele, kes ehmatusest kipuvad ise tasakaalu kaotama ning eesti mees tekitab paraja kaose liikluses ja portsu hämmingu – vaevalt „ koolitusprogrammis“ juhendajad oskasid midagi sellist ettenäha .
Taavi astub aga edasi ning lõpus ongi teisel kaldal. Meie oleme „ jänesed“ ning sellist teekonda ette võtta ei taha. Seega vehime üksteisele ning suundume edasi – Taavi ühelpool, meie teiselpool Sočat.
Taavile kaldal käimine meeli ei eruta ning peagi näeme teda jälle keset jõge. Vehime talle, et ärgu ta tulgu üle – on Taavi järjekindel. Kaks ilma kolmandata ei jää – soovib ta veel korra sulistama minna. Seekord ta meist ei pääse ning järgneme talle.
Vesi on külm, kuid mingil hetkel harjub ja tundub täitsa ujutav. Jõe põhi on täis teravad kivikesi, jõevool uskumatult tugev ning iga hetk kui üritad sammukese astuda , tundub see ilmvõimatu tegevusena. Taavi ja Ragnar on varustatud palju pikemate jalgadega – vuliseb jõeke jalgevahelt läbi. Mina paraku saan tagumistele põskedele survepesu ning kohati tundub, et jõekese suurim soov on kiskuda minu püksid endale. Keset jõge jalad harkis – ei edasi ega tagasi ning kohe on tunne, et käin sellili. Õnneks lippab Taavi mulle appi ning saan tänu tema abile teha mõned sammud ning olen päästetud.
Vaja koju minna, kell on palju . Kartulisalat ootab tegemist . Kaugeneme jõest läbi võsa, leiame end keset põldu kus kamp skaute laagrit peavad. Hämmeldunud skautlased naeratavad kohmetult, kuid maname endile asjaliku näo ette ning lisame sammu. Porine tee ning metsik võsa, kuskilt kostub jõemühin – pole meil aimugi kuhu me läheme, millises suunas me minema peame, kui avastame, et oleme Kamno küla lähedal ehk alguspunktis.
Paar vägevat vandesõna üle huulte lastud, kella-ajale pilk peale visatud – ei jää muud üle kui kutsuda kedagi järgi sest muidu me Zlatkot täna ei näe. Rando lahke inimene – lubabki meid õnnetuid aidata.
Mööda teed me ei viitsi Kamnosse astuda, seega suundume otse, et Rando autot varem kohata. Ikka üle küngaste ja lehmakarjamaa….ühel hetkel läbime võsapadriku ning müttame rammusa ja niiske mullaga kõrgete puude tumerohelises hämaras metsakeses, mööda kaljut kõrgustesse ning roomame okastraatidega varustatud aedikute alt läbi. Peaasi, et tigedat pulli ei tuleks!
Pärast kella nelja koju jõudes, avastame, et kedagi polegi kodus peale Marge. Kolovratilt koju jõudnud seltskond on endile lõuna valmistanud ning Soča jõekaldale päevitama läinud. Lõunasöögist järgi vaid neli lusikatäit, haukan ühe endale ning Taavi saab ülejäänud. Ragnari jätame hoopis ilma. Samal ajal püüame rutuga teha kartulisalatit.
Õnneks on kartulid vähemalt kooritud ning kaks erinevat salatit kerkivad kui soojad saiad. Taavi hakib kartuleid, Marge vorsti, mina kurke ja õunu – Ragnar viskab sekka porgandeid, herneid ning püüab korraldada õues istumist. Loodame siiralt, et ehk Zlatko jääb hiljaks või tuterdab tal ees mõni itaalia turist – paraku on Zlatko täpne.
Õhtusöök möödub lõbusalt, kuuleme, et lapsed mängisid Soča jõekaldal koos rästikuga ( mis tuli välja – on üsna haruldane ja väga mürgine) ning hiljem õhtul astus Elis ühe roomaja saba laiaks – seekord oli tegemist õnneks ohutu isendiga. Nüüd teame – ei mingit võsas tuterdamist ja jälgi alati kuhu istuma asud !
Zladko veab külalised keldrisse ning jutt muutub tehniliseks. Kellake tiksub halastamtult. Marge ja Kairitiga koristame õuelaua ning suundume tuppa pakkima, mis hilistundideni kestab. Homme oleme juba Horvaatias – loomulikult juhul kui ostuhullust Kairitit veinilaadungiga üldse üle piiri lastakse.
