Talve möödus ja jälle saabus kevad kuid sõda käis edasi, oli ka meile palju lähemale jõudnud. Saksa vangisid oli toodud meile vabriku ja veel elasid nüüd seltsimajas, seal kus enne sõdurid olid. Käisin neid vaatamas, nad käisid ise ka vabalt ringi. Nüüd võtsin oma saksakeelse ja mis mul meelde oli jäänud kui Pärnus supikoolis käisin, ka nüüd õppisin koolis veel saksa keelt – kaks noort vangi kelledega ma sõbrutsesin olid Austria-Ungarist pärit.
Tõin nad oma koju ja näitasin albumist endi inimesi, siis pakkusin neile süüa, nad lubasid teinekord veel külastada siis aga viidi neid mõne aja pärast minema. Kuid enne ära viimist, käisid nad meil ja tõid endi fotod meile mälestuseks – olid terved noored mehed.
Sindi vabrik oli tol ajal oma ümbrusega väga ilus, palju rohelist, suur park suure salongi ja kõlakojaga kus mängis pasunakoor. Suvel peeti pargis, seal suures salongis ja kogu pargi territooriumil suvepidu, kus alustati lauluga, pillimängudega ja igasugu muude üritustege – loteriimängud, õnnerattad, pimesikumängud, mängud mitmesugused. Pargi vastu teisepool teed elasid vabriku omanikud ja aktsionaarid. Nüüd olid sõjaväevõimud osa ruume oma valdusesse võtnud. Sinna oli koha sisse võtnud kindral Lasski oma staabiga.
Ühel päeval oli kuulda suurtüki mürinat, suurt suitsusammast mis tõusis ülesse taeva alla. Tuul oli lääne poolt seega Pärnu poolt, keegi ei teadnud, mis võis põleda, suured tulest hõõguvad tükid kukkusid meie lähistele jõe ümbrusesse maha. Mehed ütlesid, et on papitükid ja vist on Waldhofi vabrik õhku lastud ja nii see ka oli.
Sakslane olid oma sõjalaevad saatnud Pärnu lahte ja rünnanud Pärnut. Kindral Lasski oli andnud käsu Waldhofi Vabrik õhku lasta, mis enne oli olnud mineeritud.
Vabrik põles veel järgmine päev sest valmistoodang kui ka need tohutud propsivirnad, mis vabriku territooriumil olid hävisid täielikult.
Kindral Lasski pani oma staabiga meilt minema ja varsti tulid jalgratturid meist mööda, hiljem saksa komandatuur, mis asus Sindi vabrikus. Mäletan kui anti korraldus kõigile meestele 9. kasarmu ette välja tulla, kus loeti ette korraldus, kus tuli ära anda igasugused tulirelvad ja ka külmrelvad – need olid pussid, milledega sigu tapeti.
Mitte käsutäitmisele pidi järgnema range karistus. Kuulsin kui mehed laiali läksid ütlemas, kas nemad meie sigu tapma tulevad, ei need relvad jäävad meie kätesse. Ja see nii jäigi, kes arg oli viis pussi minema, kuid enamik peitis ära. Mõni aeg olid sakslased veel siin ja siis kadusid nad jälle ära.
Elu kulges vabrikus aga ühtemoodi edasi, osa mehi kes olid sõtta läinud tulid juba tagassi ja vestlusi oli nüüd meeste endi vahel palju. Kuulsin kui üks tagasi tulnud meestest kõneles ja mainis ikka kulduuridest, mõtlesin, et kus neid kuuld-uurisid (taskukellad) siis niipalju näha oli. Hiljem aga sain aru, et see sõna oli hoopis kultuur – arenenud ja kõrgele jõudnud oma teadmistega elu mujal maailmas.
Üks meestest kes rindelt tagasi tuli tõi kaasa hobuse, see pidi olema Siberist pärit loom, õpetatud ratsahobune. Parajalt oli talvine aeg, rakendati see Siberitäkk, nii ta kutsus oma lemmikut ree ette ja sõit läks lahti, kuid niimoodi , et hobust ei jõudnud pidada, lõhkudes rakmed ja see purunes, viimati kui pidama sai.
Ronis meeste parv reele peale, et ka koorem oleks ja perutamist pisut pidurdada, nii lasti uus sõit lahti, kuid seegi kord oli hobusel veel jaksu küll ja mitu korda puistas mehed reelt maha. Viimaks aga väsis hobune, üleni vahus juba ja sõit läks aeglases tempos ja kõik läks nii kui harilikult , meie hobustega. Mehed ütlesid, et on näha, et see loom pole oma eluajal aisade vahel olnud ja seepärast kartis ja perutas kuni nüüd taltsaks tehti.
Oskar Reikop
Puupapivabrik Waldhof pärast venelaste koletut hävitustööd. Foto: Olaf Esna erakogu
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim