Ajaratas aga veeres ja emal oli nüüd rohkem tegemist sest väike vend võttis suurema aja endale ja mina võisin ka juba viie aasta ümber olla, kui mind viidi “Supikooli” lasteaeda.
Seal lapsed said süüa, õpetati laule laulma. Küll oli see lasteaed, kas mingisuguse ususeltsivõi missioni ülalpidamisel. Õpetust saime saksa keeles ja ka laulud olid saksakeelsed, nii jõululaulud kui ka usulised laulud – neid õpetati pähe. Seal aga ma kaua ei käinud. Ei mäleta mispärast. Tean ainult seda, et jooksime ja mängisime omasuuruste poistega tänaval ja hoovipeal. Hoovipeal ei olnud ju kuigi huvitav kuid tänaval nägi palju rohkem. Tol ajal sõitis väike kitsarööpaline rong ka juba Tallinna-Viljandi-Pärnu vahet ja nii oli meil palju vaatamist juba sellega kui rongid sealt möödusid, nii kauba- kui ka reisirongid.
Käisime meie maja värava kohal eemal, raudtee ääres, semafori post kus põles punane ja roheline tuli vastavalt vajadusele. Meie poisikesed ronisime sinna posti otsa. Sinna oli kerge ronida sest kummalgi pool posti olid pulgad, mis sealt välja ulatusid ja mida mööda oli kerge üles ronida ja sealt ümbrust vaadata.
Nii ronisin ka mina ühel päeval sinna otsa, kui nägin järsku rongi suitsu ja kuulsin rataste müra, mis kiirelt lähenes. Teised poisid karjusid, et rong tuleb, tule alla. Eks ma siis kiirelt alla tulin, nii et jalad ei leidnud enam õigeid alumisi pulkasid, käed läksid lahti ja nii ma kiirelt alla saingi. Kukkusi parema puusa peale. Kui üles tõusin, oli valus ja pidin valupärast lonkama. Õhtul oli jalg puusa kohalt õige valus ja kui isa õhtul koju tuli, otsustas et ema peab mind järgmisel päeval arsti juurde viima, et kindlaks teha kas kukkumisega on luu mõranenud.
Arsti juures, kuhu ema mind viis, nagu vanemate jutu järele oli Eshermani kliinik see koht. Arst katsus ja väänas mu haiget jalga ja ütles, et pean kliinikumi jääma. Seda kuuldse läksin enesest välja. Kui arst mind oma sülle võttis, et palati viia, lõin oma väikesed küüned tema näkku.
Mäletan kuidas tal tegemist oli, et mu käsi enda näo eest eemal hoida. Ema jäi maha ja nii mind viis arst minema palatisse kus mind üle andis õele. Seal pandi mind voodi, toodi hulgaliselt raamatuid kus pildid sees, et mind rahustada ja meeleolu luua. Pisut aega hiljem toodi üks rauast saapa või suka moodi asi, mis pandi ümber minu jala selle külge kinnitati aga nöör mis jooksis ploki rataste kaudu üle voodiotsa ja mille otsa pandi kaaluviht rippuma, nähtavasti see pidi haigusele aitama.
Olin juba rahunenud, toodi süüa mida ma ka sõin. Järgmisel päeval tuli ema mind vaatama, olin ütlemata rõõmus ja kurb kui ta ära läks. Kolmandal päeval tulid palatisse ema ja arst üheskoos. Kuulsin, et nende vahel on äge jutuajamine – ema ütles, et lõppude lõpuks on tema lapse ema ja vastutab tema käekäigu eest. Tegi mind palati rõivastest vabaks, pani mu enda riided selga ja viis mind koju. Teel aina tänasin teda selle eest, alles hiljem kui juba suur olin teadsin kui suur tänuvõlgnik olen ma oma vanematele selle eest. Teisel päeval kui ema mind kliinikus vaatamas käis ja sellest mis ta seal nägi – raudsukast ja pommist, käskis isa mind seal otsekohe ära tuua, kus ma võin sandiks ravitud saada – ja nii ta oleks olnudki.
Minule võeti üks vana inimene masseeriaks, kes käis mu jalga ja puusa iga päev masseerimas. Mu jalg oli päris kange ja kõver. Nii käis pikemat aega mind ravimas kui õige pikka mööda jalg hakkas ikka rohkem ja rohkem liikuma ja paranes täiesti terveks. Seda ma aga ise ei mäleta aga vanemad hiljem rääkisid, et järgneval suvel kui mu jalg juba terve, meie perekond oli Rüütli tänaval, praegune Kalevi Pärnu teatri “Endla” lähedal kohanud seda dr Eshermani, to oli tundnud mu ema kohe ära. Oli vaadanud mind kes siis jooksis ees, meist möödudes veel seisatanud ja järele vaadanud kas kindlasti tema silmad ei peta teda sest ta oli öelnud, et tahate oma lapsest sant teha kui koju viite.
Praegu olen 73aastane mõne nädala pärast ja selle aja jooksul on kaks minu lapsepõlve sõpra jäänud ravimismeetodi tõttu jäänud alguses santiks ja hilje mõne aja pärast surnud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim