Ehmatusega ärkan üles. Sirutan varbaid. Miks ma ometi jälle üles ärkasin keerleb peas mõte. On ju veel pime, nurruks täna kaua voodis? Oh…meelde tuli! Kargan voodist välja, kuskilt leian prillid. Sooja teki alt välja hüpates haaran kiiruga kaasa riided ja torman krigiseva, nagiseva heli saatel kööki. Pagan küll…siin majas kriuksub kõik erilise mõnuga ja eriti kõvasti oigavad põrandalauad kui on vaja vaikselt kõndida. Tegelikult on juba valge. Magamistoas on meil mõnusad väliluugid akendel ees, mis annavad võimaluse kauaks pimedust toas hoida. Pükse jalga tõmmates hüppan terassile ilma vaatama. Täna pidi paar tundi ilusat ilma olema! Kas saame minna Krni mäele?
Õues on soe, piimjalt udune aga ei saja. Pilku ette suunates on isegi sinist taevast paista, õrn nagu pasknääri silm. See vaade aga mis meile oluline on – paraku paksu vati sees. Oi kuidas otsustamine on rakse. Kas ajada Ragnar üles ja lähme proovime? Või uskuda kohalike juttu? Täna sajab siiski vihma ja mäkke minna on ohtlik? Ei…ma ei võta vastutust nii tähtsa otsuse juures üksi. Eriti kui oleme neli kuud kõvasti selle nimel vaeva näinud.
Ragnar üles aetud, otsus vastuvõetud, kiiruga kohvi termosesse kallatud ja juba me kimame Krni mäe suunas. Oleme otsustanud olukorda kohapeal hinnata.
Mägi on kaetud pehme uduvaiba alla. Õrnalt piilub mägi vahetevahel oma siidpehme katte alt välja justkui andes mõista, et tulge minu juurde. Tulge minu juurde ja te näete, milline tore , pisike mäeke ma olen. Nojah, kangekaelsed nagu ühed korralikud eestlase me oleme – peame oma eesmärgi saavutama!
Ärevus hinges asume hoogsalt teele – suund Krni tippu ( 2245 m). Ootamatul hetkel avastan, et oleme juba kohas kus osa eelmise aasta reisiseltkonnast suuna alla võttis. Olen päris reibas ning tuttavat kohta nähes, annab see vaid jõudu ja särtsu sammule juurde. Sunnin end ka kommi sööma, arvestades, et pean energiat pidevalt juurde saama. Kuidagi palav on. Ragnar ootab kenasti ja kannatlikult minu järgi. Oi jälle tore tuttav koht. Lehmadele mõeldud joogipunkt selge veega. Ja korraga on ilm ilus, päike paistab ning meie mäeke ilutseb täies uhkuses meie ees. Kui vaid saaksin seda võimast vaatepilti sõnadesse panna! Kõike seda ilu pakub mägi vaid korraks, tõmmates kähku endale vatikuue ümber ja andis mõista, et kaugelt kena siidpehme kate on üllatavalt külm, niiske ollus. Mähkides meidki sisse , peale puhudes külma tuult justkui tõugates minekule.
Kõnni kui siil udus. Nähtavus on piiratud, jälgin pingsalt teerada. Raskeks läheb. Hingamine muutub korrapäratuks ning imestan kuidas Ragnar nii kiiresti suudab liikuda. Õhk on hõre ja pagan… kivid teel on lahtised. Kõrvale näha õieti pole seega jääb saladuseks kui kõrgel ma olen. Teen juba üsna tihedasti peatusi, püüan hingamist korrastada ja jõudu säästa. Mingil hetkel läheb jälle heledamaks. Rada liigub peaaegu püstloodis, ikka paremale ja siis vasakule. Otse minnes pole võimalik. Ikka väikese ringiga kõrgemale. Ilmastik muutub paari minuti vältel. Korraks puhub tuul udu minema, paistab soe päike ja kohe rullub peale udu või pilv koos külmaga.
Mida kõrgemale liigume, seda erinevamaks kujuneb teerada. Ühe käänaku taga on lumi maas, teerada muutub libedaks. Muda kleepub saapa külge ja iga järgnev samm kividel on libe.
Mingil kõrgusel aga avastame üsna õõvastava vaatepildi. Veidi teerajast kõrval asub kividest kuhjatud kalm. Kivikuhja otsas rist Neitsi Maarjaga. Lillekimp. Korjasin lillekese ja asetasin selle meie poolt talle…kes iganes ka ta oli. See oli hetk kus mõtlesin elu ja surma üle.
Ikka edasi üles suundub kivine rada. Udu. Jalg hakkab vaikselt pehmeks muutuma. Kobistan juba järjekindlat kivide otsa. Saapad õigustavad seda hinda, mis tuli nende eest tasuda. Sokid samuti. Keppideta on siin võimatu liikuda. Hoiavad tasakaalu, annavad toetust ning on saanud vaikuses heaks kaaslaseks. Ronin, puhkan, hingeldan. Riided kleepuvad vastu keha aga õhk on külm. Mingil hetkel juba püüan leida vastust küsimusele, et miks ma seda teen.
Järgmise mäeharja taga aga ilmub kui kummitus suur lammas. Kargas Ragnari koti kallale. Järgmisena haaras kinni Ragnari tagumikust . Siis püüdis närida jopet. Kähedalt määgides andis mõista, et anna nüüd midagi. Ja ega see lammas siis üksi polnud. Kargasid kohale veel teisedki kuid need isendid olid veidi tagasihoidlikumad. Hammastega meid ei maitsnud. Tüütu valge kera muutus veelgi ägedamaks. Solvus vist meie peale. Püüdsin teda klaaskommiga meelitada. Lutsutas veidi, pööritas silmi ning sülitas kommi üsna kaugele kivide vahele. Jäi minu kandasse kõndima, et mul tekkis juba hirm. Millal elukas võtab hoo ja paneb minu pehmesse kohta korraliku obaduse. Eks see oleks veidi valus olnud aga ma olin kuskil mäeveerul ja lamba poolt õhulendu saada kohe kuidagi ei oleks soovinud. Kiirema käiguga vurasin edasi.
Järgmine mäehari. Teeke muutub veelgi kitsamaks. Kuskil ees on Ragnar. Ja äkki….korraga kaob udu. Puhub soe tuul ja päike kuldab oma kiired üle silmapiiri. Esimene vaatepilt – Ragnar liigub rahulikult teerajal, teerada kuristiku kohal. Tühjus…arvan, et ta ise sellel hetkel ei tajunudki kui serval teerada lookleb. Teine vaatepilt – ma ise seisan kuristiku kohal. All vaid tühjus. Üleval püstloodis mägi.
Tunnen kuidas õhku pole. Vererõhk tõuseb ja jalg muutub hoobilt pehmeks. Mina edasi enam ei lähe. Tagasi minna ka ei julge. Siin seista ka ei suuda. Paanika. Püüan vaadata pingsalt mäe poole ja mitte alla. Vargsi piilun…vaatepilt on nii lummav! Kirjeldamatu! Ma ei suuda sõnadesse panna! Kõik on nii kaunis. Turvaliselt ma siiski ennast ei tunne.
Nagu tavaks…mähkus mägi pilvedesse. Kadus vaatepilt, kadus kuristik. Palju julgem jälle edasi minna. Loomulikult teadsin – üks samm valesti ja voilaa….aga mida ei näe – seda pole olemas.
Mida mäetipu poole, seda kiiremini meetrid hakkasid tõusma. Nüüd oli liikumine juba puhta püstloodis. Veidi enne tippu aga vallutas meie teeraja paks lumi. Teetähistused lebasid kuskil lume all ning sellel hetkel pidime turvalisust arvestades loobuma edasiminekust.
Meie Krn oli vallutatud!
Jõime kiiresti kohvi – Silvi termos on väga hää. Sõime šokolaadi. Kõike kiiresti sest päris külm oli. Pakun, et umbes viis kraadi sooja. Külm tuul lisaks.
Alla liikuda oli ajaliselt kiirem aga palju ebameeldivam. Põlved said paraja koormuse. Nüüd õhtul annab eriti tunda, trepist käimine on võimatu. Möödaminnes vallutasime veel ühe mäe. Eks ta üks 1800 meetri kõrgune oli, selline titekas mägi.
Umbes kilomeeter autost saime kätte vihmapilved. Nagu Sloveenias praegu kombeks – sadas vihma täiega. Siiani sajab.
Homme aga võtame suuna rongile. Ja sealt Horvaatiasse! Plitvice ootab.
Ja vaikus – mis on valus kõrvadele, leiate mägedest.
Pedomeetri andmed – 17 456 sammu ( sammudele annan ise topelt juurde sest tegemist oli ülesmäge kõndimisega), kokku 10,64 km.